Pilt on illustratiivne Foto: Ilmar Saabas

Arhitektidele on arutelud linnaplaneerimise ja linnade arengu teemal väga vajalikud ja neid jälgitakse huviga. Ainult üks väike aga – arvamuse avaldamisel ei tohi väänata fakte, esitada bravuurikalt tõe pähe kuskilt kõrva jäänud väiteid ega võtta sõna teemadel, millega ennast kurssi ei ole viidud.

Teema kohta varem meedias avaldatud materjal viitab, et uue peatänava jaoks kavatsetakse sulgeda kesklinna ulatuses autoliiklusele nii Narva mnt kui ka Pärnu mnt, kirjutab hr Paron. Kogu ülejäänud artiklis keskendub kirjutaja sellele, et tõestada, kui halb on selline lahendus.

Vabandust, aga kust pärineb see autoinimestes hüsteeriat külvav väide?

Tallinna uue peatänava kohta on saadaval hulgaliselt materjale, sel teemal on arhitektuurikeskus teinud lausa kodulehe www.peatanav.ee. Mõsitlik oleks ehk sellele pilk enne kirjutamist peale visata. Mitte kuskil ei mainita autode kadumist peatänavalt. Seega on paraku kogu ülejäänud hr Paroni arvamusloo lugemine puhas aja ja leheruumi raiskamine.

Peatänava teemal on olnud mitu suurt avalikku arutelu, kuhu oodati kõiki huvilisi arvamust avaldama ja kaasa mõtlema. Avalikel aruteludel osalesid nii arhitektid, linnapoolsed spetsialistid, linnakodanikud kui peatänavate äärsete äripindade omanikud. Kõikide seisukohad kuulati ära ja nii mõnigi ettepanek jõudis ka võistlustingimustesse. Seega on tegelikult juba täidetud hr Paroni ettepanek, et linn võiks küsida elanike arvamust.

Kavandataval peatänaval, mis hõlmab Pärnu mnt südalinnapoolset lõiku ja Narva mnt algust, teises etapis ka peatänavaga külgnevaid kvartaleid, on plaan muuta kõnniteed laiemaks, rajada jalgrattateed ja tänavahaljastus, parandada ühistranspordi kasutamise tingimusi, luua täiendavaid ülekäigukohti jne. Jalakäijasõbralikumaks tahetakse muuta ka Viru ringi liiklusskeemi.

Jah, autodele jääb ruumi vähem, majafrontide vahele peavad ära mahtuma nii jalakäijad, kergliiklejad kui autod. Piritalt tulevate sõidukite tarvis on planeeritud uus tee sadama suunal, mis liikluskoormust uuel peatänaval maha võtab.

Muudatused linna plaanis tekitavad alati kellelegi ebamugavust, alati on neid, kes ei taha oma sisseharjunud elukorraldust ümber seada, kes leiab, et tema õigusi on riivatud. Linnaplaneerija peab aga mõtlema terviklikku pilti silmas pidades. Kindlasti on vaja väikelapsi saata kooliukseni ja sealt trenni või koju, aga ka suurematel lastel, kes liiguvad omapäi, on õigus turvalisele kooliteele, võimalusele sõita linnas rattaga.

Kesklinna koolides käivad mitte ainult Pirita lapsed, vaid ka kesklinna ümbruse omad. Tänane Narva ja Pärnu mnt on sedavõrd jalakäijavaenulikud, et ohutum on tõesti viia laps autoga kooli ukse ette, selle asemel, et anda talle tõukekas ja iseseisvalt liikuma suunata.

Väide, et jalakäijate ala kõrval äritegevus mandub, on tõenäoliselt kirjutaja isiklik arusaam. Linnaplaneerimise praktika maailmas näitab vastupidist – jalakäijate aladel äritegevus suureneb.

Muret jalakäijate ala laienemise pärast ei ole tundnud ka peatänava äärde jäävate äride omanikud. Tallinna viimane näide selle kohta kuidas jalakäijate ala suurendamine äritegevusele mõjub on ehk Soo tänav, kus jalakäijate ja kergliiklejate tee laiendamise järel autode arvelt äritegevus tänaval tõusis märgatavalt. Sama on juhtunud ka Telliskivi tänaval, kuhu rajati samuti autode heaolu arvelt kergliiklustee.

Pidev viide eesti ilmale, mis mõnede arvamuste kohaselt justkui tingib auto pideva kasutamise, sisetänavate vajaduse jms, hakkab aga lausa tüütuks muutuma. Neid, kes ka lumega jalgratast kasutaksid, kui vaid selleks võimalus antaks, ei ole sugugi vähe. On ka neid, kes auto asemel korraliku jope soetavad ja rõõmuga tänaval vihma ja tuisku naudivad.

Kriitiliselt tasuks hoopis vaadata üle loodava peatänava ulatus – see võiks ulatuda vähemalt Kadrioru pargini ja peatänava mõõtu võiks olla ka sadamasse suunduv Mere pst.

Prooviks ehk luua linnaruumi, kus kõigile rõõmu jagub.