Arstidest, keda ei ole meile vaja

Eesti meditsiini häbiplekk ei piirdu ühe perearsti armastusega klooriühendite vastu. Plekk on suurem.

Arstiamet hõlmab kohustust mitte teha kahju. Tasakaalu ja kahju vahe võib olla juuspeenike. Sageli ei tea arst lõpptulemust. Ta lihtsalt kasutab parimaid kättesaadavaid meetodeid ja loodab, et ta jõudis õigel ajal jaole. Kuidas arst teab, et ta kasutab meetodeid, mis tõesti omavad mõju? Kuidas eristub kindel fakt arvamusest? Kus lõpeb kliiniline ravitöö ja algab posimine?

Probleemid kliiniliste veidruste teele sattunud arstidega pole uued. Lääne meditsiinikultuur, kuhu ka meie arvame ennast kuuluvat, on näinud palju pöördepunkte. Nüüd juba üle saja aasta tagasi (1910) avaldati uuring, mida autori järgi hakati nimetama Flexneri raportiks. Autor ei hoidnud kokku raskeid sõnu USA meditsiinihariduse aadressil. Olukord oli hull, sest arstiks võis õppida keskhariduseta inimene. Olukorrale reageeriti ja isehakanud professorid kaotasid oma kohad. 25 aasta jooksul vähenes meditsiiniliste õppeasutuse arv 94 võrra. Õppeprotsess standardiseeriti, aga veelgi olulisem oli, et õpetada tuli põhjaliku teadusuuringu läbinud meetodeid. Pole üllatus, et nüüd, 105 aastat hiljem on USA-l 93 Nobeli meditsiinipreemia omanikku. Teisel kohal on Inglismaa 29 laureaadiga.