Artemi Troitski: psühholoogilise kaitsega on hiljaks jäädud

Venemaa opositsiooniline kultuurikriitik ei usu, et riik peaks propagandale aktiivselt vastu astuma.

Venemaa puhul tõstetakse praeguses n-ö hübriidsõjas sageli esile propagandat, kus tegutsevad propagandistid, aga ka sõltumatu meedia ja vastuvõtjad ehk meediatarbijad. Nüüd tahaks neljanda osapoolena sekkuda ka Eesti riik. Kas peaks kaitsega propaganda eest tegelema tingimata riiklikul tasandil?

Kui sellest tõsiselt rääkida, siis praegu on juba hilja midagi teha. Pärast kaklust rusikatega ei vehita. Aeg selleks, et end psühholoogiliselt kaitsta, tegeleda vastupropagandaga ja saada hakkama Venemaa tehtava ajupesuga, on juba möödas. Need inimesed, kes sellele positiivselt reageerisid, kelle ajusid see suutis ümber sõrme keerata, nendega enam midagi ette ei võta. Aga need, kellel tekkis immuniteet, tunnevad end ka edaspidi enesekindlalt. Mulle tundub, et praegu ei aita mingi psühholoogiline kaitse. Enne muudab midagi olukord Venemaal, mis on omakorda muutumas ebameeldivaks ja ebasümpaatseks. Võimalik, et selle adumine aitaks propaganda konksu otsa sattunud inimestel mõista, kes siin praegu lollid on.

Aga kuidas on teie Eesti tuttavatega – kas nad mõistavad ikka, et telekanalite kaudu on käimas agressioon?

Minu venelastest tuttavate seas ei tea ma ainsatki inimest, kes seda propagandat usuks. Mitte ainsatki. Seostan seda ennekõike sellega, et need venelased, kellega ma Tallinnas suhtlen, on inimesed, kes käivad Venemaal üsna sageli. Paljud neist on Venemaa kodanikud. Nad on kursis sellega, mis Venemaal toimub. Nad teavad nii Venemaad tabanud majandusprobleeme kui ka seda, mida kujutavad endast Venemaa kohtud, Venemaa korruptsioon ning sõnavabadus ja tsensuur Venemaa moodi. Neil on asjadele üsna kaine ja rahulik
vaatenurk.