Arutelud eesti keele õpetamise üle: kuidas, mitte kas
Umbes kolmandikus venekeelsetes koolides tekkis eelmisel sügisel, mil see kohustus kehtima hakkas, kerge hirm selle ees, kuidas hakkama saada. Kui nüüd sel kevadel kõikide koolijuhtidega uuesti kohtusime, olid nad isegi üllatunud, kui valmis õpilased eestikeelse õppe jaoks on.
Üks probleem, mis seoses eestikeelsele õppele üleminekuga välja on tulnud, on see, et gümnaasiumiastme õpilaste arv on väga drastiliselt vähenenud ja seda eriti venekeelsetes koolides. Koolid on omavahel muutunud konkurentideks õpilaste pärast ja selleks, et klassi täis saaks, võetakse vastu kõik õpilased, kes soovi avaldavad, kuid neil puudub pahatihti üleüldine õpimotivatsioon ja siin ei mängi keel mingit rolli. Põhikool on üks asi, kuid gümnaasium on tõsisem väljakutse, mis nõuab õpilaselt suuremat individuaalset panustamist.
Paljud õpilased pole selleks valmis, kuid koolid võtavad nad vastu, sest kardetakse kaotada oma gümnaasiumiaste. Neid õpilasi on aga üleüldse keeruline motiveerida õppima ja teha seda võõrkeeles on topelt keeruline.
Olles selles valdkonnas töötanud alates 1999. aastast, võin öelda, et aja jooksul on eestikeelsesse haridusse suhtumises toimunud suured muutused. Kui 13 aastat tagasi rääkisime üleüldse sellest, kas eestikeelne õpe on oluline, siis täna me sellest enam ei räägi, sest see on kõigile iseenesestmõistetav, et on. Isegi kui kuulata venekeelse hariduse eest võitlejaid, siis nad ei räägi ju sellest, et eesti keelt ei peaks oskama ja õpetama. Me ei vaidle enam selle üle, kas, vaid kuidas.
Irene Käosaar, haridusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja
