AUTORIKÜLG | Anne Metsis: kas tõesti tuleb kindla vanuse saabudes unustada enamik moe lõbusamast poolest?

Kas tõesti tuleb kindla vanuse saabudes unustada enamik moe lõbusamast poolest?

false

Pole vist ühtki minu põlvkonna tüdrukut, kelles pabernukkude meenutamine nostalgiakellukest helisema ei paneks.

1960.–1970. aastatel ei käinud teismelised ajaviiteks riidepoode kammimas, sest selliseid noorteriiete poode polnud olemas. Isegi kui valmisrõivaste masstootmine eksisteeris, siis koolilapse taskurahast riiete ostmiseks ei jagunud.

Aga aega oli tohutult ühel 5.–7. klassi õpilasel, kes veel nooruse seltsielu ei elanud, ent laps ka enam polnud. Neid hämaraid õhtupoolikuid ja aeglaselt venivaid suvepäevi, kui oli kohutavalt igav, tuli kuidagi sisustada. Polnud muud targemat teha kui toas kirjutuslaua taga täiskasvanuks saamisest unistada. Abiks paberist nukud, koos Helled, Malled, Marycad, Chrystiinad, kellel võimalikult võõrapärase kirjapildiga nimed.