Foto: Shutterstock/EPL

Eesti helde vanemahüvitiste süsteem varjab heleda loorina avalikkuse eest väikelaste vanemate tumedaid mõtteid. Nii mokaotsast räägitakse vahel sünnitusjärgsest depressioonist, vähem ärevusest. Vanemahüvitise taustal kõlab aga selle alatoon, kui tsiteerida Karupoeg Puhhi: tegelikult on ju võimatu olla kurb, kui sul on õhupall! Teisisõnu, kui raha igal kuul pangaarvele tiksub.

Kes söandakski kurta, kui avaliku kuvandi järgi peaks ema kodus lastega rahavannis mõnulema ja sulnilt pardikesi ujutama? Pealegi on tohutult kasvanud erisuguste perenõustajate hulk. Ühest küljest on see imeline, kuid teisest küljest – suurepäraste sünnitus-, imetamis-, jt nõustajate kõrvale on tekkinud ka kompromissitud nõustajad.

Proovides head nõu anda, keeravad nad vahel vindi üle ja teevad sellega rohkem kahju kui kasu. Radikaalne nõustaja tõmbab kohe nõustamise alguses pakist trumbi, dikteerides: kui sa oma lapsele parimat soovid, siis… Palun näidake mulle normaalintellektiga ema või isa, kes seda ei soovi! Ning kes poleks vahetult pärast laste sündi haavatavam ja ebakindlam kui kunagi varem üheski teises situatsioonis. Seega ohverdavadki ülipühendunud vanemad oma vaimse tervise maksimalismile – kõiges, mis puudutab lastekasvatust.

Avalehele
102 Kommentaari