Aga ma ei olnud oma mõtetega üksi. Oma kursusel nägin mitut juba karjääri teinud inimest, kes kogusid koolis julgust, et tundmatusse hüpata, ja neid, kes olid seda juba teinud.

Kursuse tutvumisõhtul jäid mulle meelde Sandri ja Marju lood, sest need ei mahtunud mu tollasesse arusaamisse. Nad olid töölt ära tulnud, võtnud aja maha ning lubasid pühenduda rahus vaid koolile. See tundus mulle utoopiline mõte. Isegi kui pikem paus on rahaliselt planeeritud, siis mida teha kogu selle ajaga? Möödus mõni kuu ja ma sain ise teada, miks see ikkagi on hea idee.