AUTORIKÜLG | Sarah Adamson: ära lase teistel enda elu valida

Kui juba õppida, siis ikka oma südame, mitte ratsionaalsete, „õigete” valikute sunnil.

„Aga kes sinust siis tulevikus üldse saab?” küsis mult esimesel ülikooliaastal hambaarstiks õppima läinud klassiõde.

„Kas sa ei ole mõelnud mingit päris asja õppida? Ehk tasuks mõelda…” ütles mu muusikust sõbra isa talle.

„IT-st maalikunsti õppima – miks selline valik?” arutasime sõpradega üllatunult tuttava otsust õpingutes kannapööre teha.

Õpetaja, kellega mitu aastat pärast lõpetamist paari klassikaaslasega kohtusime, lõi rõõmsalt käsi kokku, kui kuulis, et vähemalt üks meist õpib midagi perspektiivikat. „Arstiks! Kui tubli!”

Need näited elust enesest ilmestavad mõtteviisi, nagu oleksid ühed erialad justkui õigemad, kasulikumad ja edasiviivamad kui teised. On ju „pehmed” ja „kõvad” erialad; viimasena nimetatuid tudeerivad inimesed on kindlasti ka edaspidi „kõvemad”. Selline mõtteviis on endiselt tuntav nii ühiskonnas kui ka minu lähiringkonnas ning seda toidavad peamiselt ühiskondlik edukultus ja illusioon, et säravad erialad kindlustavad automaatselt ka särava elu.