Kaader filmist „Viimane tango Pariisis”

Mulle pole „Viimane tango Pariisis” kunagi eriti meeldinud. Nägin seda esimest korda üsna õrnas eas, siis, kui maailma kino tõid kätte veel majaseintele kinnitatud satelliidipannid. Perversne alatoon mängufilmis, kus äsja lahutatud 50. eluaastate künnisel Ameerika ärimees Paul (Marlon Brando) alustab seksisuhet 19-aastase pariislanna Jeanne’iga (Maria Schneider), oli lavastaja Bernardo Bertoluccil muidugi taotluslik. Kirjeldas ta ju ka Schneiderit sõnadega: „Ta on nagu Lolita, aga perverssem.” Kuigi nii Bertolucci kui ka Brando nomineeriti oma töö eest Oscarile, ei tundunud film mulle võimas, vaid võigas.

Filmi süžee tervikuna ei eruta viimastel päevadel aga eriti kedagi. Hoopis olulisemaks on saanud Bertolucci kolme aasta tagune intervjuu, mille hiljuti korjasid üles Hispaania naistevastase vägivalla veebilehe toimetajad. Youtube’i kaudu ka ingliskeelsesse meediaruumi jõudnud videos ütleb Bertolucci, et filmi „Viimane tango Pariisis” kurikuulsa vägistamisstseeni detailid polnud näitlejannaga kokku lepitud. Need kavandasid tema seljataga (täpsemalt hommikusöögilauas oma baguette’idele võid määrides) Bertolucci ja Brando, et ekraanile jõuaks vägistatud tüdruku ehtne ahastus, mitte näitlejanna pisarad. Režissöör tunnistas teleintervjuus, et Schneider vihkas pärast filmivõtteid nii teda kui ka Brandot. „Ma tunnen ennast süüdi, aga ma ei kahetse,” kaitses Bertolucci ideed filmida stseen näitlejanna väärikust kaalule pannes.

Ei tahaks siin keskenduda avalikkuse vihale, mida lavastaja sõnavõtud põhjustasid, või asjaolule, et kui Maria Schneider 2007. aastal antud intervjuus filmivõtetel kogetud alandust kirjeldas, ei pööranud keegi sellele suuremat tähelepanu. Huvitavam on hoopis see, et filmid nagu „Viimane tango Pariisis” on pannud meid nii kunsti kui ka kunstitegemist nägema kui valdkonda, kus naine on passiivne ja vaadeldav, mees aktiivne ja vaatleja, kui seletada olukorda Briti filmiteoreetiku Laura Mulvey male gaze’i teooria järgi, millele on liigagi palju viidatud. Sest kui võtteplatsil toimuv ekspluateerimine jõuab filmi – mis oli ju ka Bertolucci eesmärk –, mõjutab see ka publikut. Paremal juhul laskume filmis nähtuga diskussiooni, halvemal juhul võtame nähtud hoiakud omaks.

Paremal juhul laskume filmis nähtuga diskussiooni, halvemal juhul võtame nähtud hoiakud omaks.

Samal ajal on alati ka neid, kes – ja tõenäoliselt õigusega – soovivadki näha kunstnikuna eelkõige meest, kes allutab nii muusa kui ka võttegrupi või trupi oma visioonile. Kindlasti on ka näitlejaid, kes hea meelega usaldavad ennast lavastaja kätte, sest see on nende hinnangul parima tulemuse saavutamiseks vajalik. Tuleb meelde, kui küsisin ühe Eesti näitlejanna käest, kes tegi 1960-ndatel rolli ühes populaarses filmis, kuidas sujus tema töö režissööriga, kui palju lasi lavastaja temal rolli lahendamises kaasa rääkida, kas küsis tema arvamust. Näitlejanna sai minu küsimuse peale pahaseks: „Kuidas lavastaja saaks endale sellist asja lubada? Näitleja teeb nii, nagu teha kästakse.” Näitlejanna reaktsioon küll hämmastas mind, kuid tuleb tunnistada, et kõnealune film on hea, tegelikult lausa suurepärane.

Jah, vanad mängufilmid, ajakirjad ja raamatud ei kao õnneks kuhugi. Ka mulle muidu väga sümpaatses Hollywoodi 1940.–1950. aastate film noir’is ravitakse naistegelaste tüütuid tundepuhanguid nagu möödaminnes kõrvakiiluga. Filmiklassikat vaadates suudame säilitada kriitilise kõrvalpilgu, küll aga ei soovi samasuguseid mustreid näha 21. sajandil tehtud filmides. Hea uudis on, et tõenäoliselt seda teha ei tulegi. Olgugi et konservatiivsus ja n-ö traditsioonilised väärtused on nii Euroopas kui ka Ameerikas tänu nii mõnelegi poliitikule jõudmas seadusandlikule tasandile ning paljudes peredes valitsevad vana kooli käitumismustrid, on raske, kui mitte võimatu peatada protsessi, kus naised võtavad kunstis, meedias ja avalikus elus üha rohkem sõna enda kohta ja enda kaitseks.

Unistuste müük tegelikkust ilustamata

Esimeseks näiteks võiks tuua mulle raamaturiiulist paistva feministliku-humanistliku naisteajakirja sugu: N teise numbri. Kõnekas on juba ajakirja mustvalge kaanefoto, kus rahvarõivais – ja kaetud peaga! – naine seisab vaataja poole seljaga. Ajakirja tegijate otsus kaanenaist just sellisena näidata on tõenäoliselt reaktsioon neile miljonitele naisteajakirjadele, kus kaanepildil on kaunis, särav, tuntud näoga valge naine. Võime küll öelda, et Norra sotsiaalprogrammi toetusega ilmuv sugu: N saab endale „näotut” kaanetüdrukut lubada ja üksikmüügist elatuv naisteajakiri ei saa, kuid ka traditsioonilised naisteväljaanded võiksid nuputada, kuidas müüa unistusi tegelikkust (Photoshopiga) ilustamata. Selge, et ideoloogiast on laetud nii sugu: N kui ka näiteks Anne & Stiil ja kumbki üritab lugejat mõjutada, kuid vähemalt on publikul võimalik endale valida eri rõhuasetustega meelelahutust ja mõtlemisainest.

Võimatu on peatada protsessi, kus naised võtavad kunstis ja avalikus elus üha rohkem sõna enda kohta ja enda kaitseks.

Kuid kui rääkida turust, siis meediavaldkonnas on lugejad juba uute väärtuste kasuks hääletanud. Naisteajakirja Cosmopolitan eestikeelse väljaande sulgemine on väike asi, palju tähelepanuväärsem on aga erootikaajakirja Playboy radikaalne kursimuutus. Kunagine kultuslik meesteajakiri on loobunud alastipiltide trükkimisest ja reklaamib ennast sõnapaariga „meelelahutus kõigile” (st kõigile, kes on vanemad kui 13 aastat). Paari kuu eest ilmus USA-s esimene Playboy number, mille kaanetüdruk ja kuu jänku, laulja Sky Ferreira oli ise oma fotoseansi stilist ja loovjuht. Nii septembri kui ka novembri Playboy kaanefotode autorid on olnud naisfotograafid – neil fotodel eksponeerivad modellid oma seksikust sellisena, nagu nad ise tahavad seda näidata. Päris erinev suhtumine võrreldes 44 aastat tagasi üles võetud „Viimase tangoga”, kas pole?

Kolmandaks näiteks võiksin tuua täna avatava näituse, Anna-Stina Treumundi „M-i märg unenägu”. Treumund näitab Tartu kunstimuuseumis naise keha ja selle loomulikke funktsioone ning norme ja piiranguid, mida meestekeskne ühiskond on neile kehtestanud. Ma pole näitust veel näinud, kuid ma ei kahtle juba eelreklaami põhjal, et see tõotab tulla Eesti kontekstis radikaalne. Juba võib sotsiaalmeediast lugeda ka meeste reaktsioone: kunstnik on kõigest valesti aru saanud ja mingit diskrimineerimist pole. Tõotab tulla põnev diskussioon, millel on loodetavasti kõigi jaoks positiivsed viljad.