Depressiivse arhitektuuriga väikelinnad

Väikelinnades korraldatakse arhitektuurivõistlusi, mille tulemused kiiresti unustatakse.

Depressiivsed Eesti väikelinnad, meil väga tihti pole põhjust sinna minna. Nii laulis ansambel HU? juba 2008. aastal. Ka 2015. aastal ei saa rääkida väikelinnade edulugudest, pigem vastupidi. Depressiivsete linnakeste sekka võib arvata enamiku Eesti väikelinnu ja aleveid. Nende keskkond ei meelita elanikke ega turiste ja loomulikult siis ka mitte raha ega äritegevust.

Väikelinnade keskused, mille ilusamad killud pärinevad pea sajanditagusest või kaugemastki ajast, on pahatihti viimaste kümnendite jooksul saanud mõne üksiku juhusliku lisandi, mille puhul ei passi kasutada sõna arhitektuur. Paljudes linnakeskustes on räämas nõukaaegset ehituskunsti, millele teinekord on poogitud juurde hädapärane saamatu lisand. Liiklus- ja parkimislahendused on läbi töötamata, mõtestamata, linnadisainist ei ole põhjust üldse rääkida. Uued linnakujundustrendid, nagu jalakäijate ja ratturite eelistamine autodele, ei ole väikelinnadesse veel jõudnud. N-ö esindusväljakud ongi pahatihti autode jaoks.