Dimitri Klenski: Viha ja kultuur
Nimelt: “Kass kuulab targa näoga ega vaidle vastu ning peremehele võib jääda mulje, et kõuts sai asjast aru ja enam ei tee. Lihtsameelne inimene lahkub südamerahuga köögist, kass aga siirdub otsejoones vorstivaagna manu ja sööb mõnuga”. Kirjaniku jaoks on piirilepingu arutelu Ukrainas toimuva taustal “lausa must huumor”. Loomulikult mõistab Andrus Kivirähk Moskva käitumise hukka, tuues esile ajaloolisi võrdlusi, näiteks Müncheniga 1938 ja sudeedisakslaste kurvast saatusest (mis lõppes peaaegu kahe miljoni sudeedisaksasele kohe peale sõda vastavalt Tšehhoslovakkia otsusele nende deporteerimisega Saksamaale, maha jäetud vara kompenseerimata).
Edasi. Saades aru, et "keeruline on ju päästa okupatsiooni käest inimesi, kes käsitavad seda vabastamisena”, seletab meie tuntud kirjanik ja arvamusliider ometi seda ”nende kallal toime pandud ajupesuga”. Loomulikult Venemaa telekanalite poolt, kusjuures seda tõhusat tööd võrdleb ta dr. Goebbelsi saavutustega.
Mis puutub piirilepngu arutelu, siis Andrus Kivrähk teeb järelduse: ”Eks Ukrainal ja Venemaal olid ju samuti mingid lepingud! Igal juhul piir oli neil raudselt paigas. Tänase päeva seisuga ei suuda aga paraku ette kujutada jõudu, mis takistaks Ida-Ukrainat Venemaa sülle langemast”. Ja veel: ”Küllap oligi lihtsameelne arvata, et pärast Teist maailmasõda paika pandud piirid jäävad püsima igavesest ajast igavesti”.
Proovin need väited (valed ja oletused) paljastada.
Paneb imestama, et kirjanik seostab pärast Teist maailmasõda paika pandud piiride püsivuse katkemist Krimmiga. Aga Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia, Kosovo (uue riigi teke), kahe Saksa riigi ühinemine või siis NSV Liidu lagunemine ja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine?
On ju igale eestlasele, kõigile eestimaalstele arusaadav, et meie taasiseseisvumine toimus ka uute piiride tekkimisega, mis algul (enne EV tunnustamist VF poolt) oli Helsingi 1975. aasta OSCE rahvusvahelise nõupidamise otsuse – piiride puutumatus ja nende muutmine ainult vastastikusel nõusolekul, otsene rikkumine. Milleks siis see arusaamatu silmadepööritamine Krimmi puhul?
Teiseks. Andrus Kivirähk ei saa mitte tunnistada, et vaatamata sellele, kas oli see seaduslik või mitte, oli Krimmi eraldumine Ukrainast heaks kiidetud referendumil ja leidis kohalike elanike ülekaaluka poolehoiu. Kirjanikul tuli seletada seda Vene telekanalite tohutu mõjuga. Kuid kas on kohane sellega alandada rahva arvamust ja soove? Ja siis ju võib samas seletada Eesti rahva valikut Lääne propaganda tulemusena. Tuleb välja, et kui jutt on eestlastest või näiteks kosovaaridest (kes, muide, ei väljendanud soovi eralduda Serbiast referendumil), siis sobib iga variant, kui see Läänele kasulik on.
Kui aga jutt on venelastest (antud juhul, Krimmi venelastest), siis ka kõige seaduslikum aktsioon on vastuvõetamattu ja ebaseaduslik. Sama puudutab Eesti ja Lääne massimeediat. Niisugust häbematut ja isegi ebaprofessionaalset valet, mida levitatakse üle maailma toimuvast Ukrainas, pole varem vist esinenud. Näiteid on kuhjaga. Ainult üks nendest: Eestis teatati, et Vene sõjaväelennukid rikkusid Ukraina õhuruumi. Kuid samas Kiiev tunnistas, et mingit rikkumist ei olnud.
Edasi. Vene massimeediat sõimatakse tihti propagandamasinaks. Kuid kas Eesti, Lääne ja Ukraina massimeedia ei ole sama? Kas keegi ei näe, et vähemalt Eestis on juba tunda sõja propagandat, mis on seadusega keelatud.
Ja viimane. Primitiivse lojaalsuse demonstreerimisega tuntud poliitik Jevgeni Krištafovitši avaldas Internetis video-pöördumise, kus Eesti riigilipu (?!) taustal ta saadab p....e Venemaa presidenti. Olles kultuurrahva esindaja, oleks Andrus Kivirähk pidanud selle ”kevadise kaka” hukka mõistma, kuid sisuliselt ta kordas, küll palju pehmemal viisil seda häbiväärset aktsiooni, muidugi omal moel. Ometi on ju selge, et isegi tänapäeva absoluutse vabaduse tingimustes, mis ei näe ette mingit vastutust, ei sobi iseloomustada teist riigi, antud juhul Venemaad, kaabaklikult, lubamatul viisil. Seda vaatamata sellele, keda peetakse Ukrainas õigeks pooleks. Minu arust see väljendusviis õhutab rahvusvahelist vaenu ja sõda, solvab mitte ainult Venemaad ja venelasi, vaid ka meie rahvusliku intelligentsi, rahvast ja riiki, mis kahjuks jälle elab ”vaikiva ajastu” režiimis.
Või taoline julgus tekib ainult siis, kui Ämari lennubaasi saabub Ameerika Ühendriikide maaväe 173. õhudessantbrigaadi 150-liikmeline kompanii?
P.S. Muide, viimase kohta pakuks kirjanikule mõtiskleda selle üle, kas võõra riigi sõjaväe baseerumine Eestis 2014. aastal ei meenuta talle Eestit aastal 1939? Sellest juba räägitakse Lätis.
