Dominique Moïsi: kas demokraatia langeb viimasena?

Teated demokraatia hääbumisest ning autoritaarsuse võidust on enneaegsed. Igivana küsimus on ikka päevakorras: kas haavatavam on demokraatia või autokraatia?

Prantsuse rahvusvaheliste suhete eksperdid, teiste seas poliitikafilosoof Pierre Hassner, rääkisid 1970-ndate lõpus ja 1980-ndate alguses, et maailmas käib Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu konkurentsist veetud allakäiguprotsess. Nõukogude Liidule oli Afganistani konflikt veelgi kulukam ebaõnnestumine kui USA-le Vietnami sõda. 1989. aastaks oli tulemus selge: Nõukogude Liit oli atrofeerunud palju kiiremini kui USA, tema impeerium kukkus omaenese vigade ja vastuolude tõttu kokku.

Praegu näib ideoloogiliste ja poliitiliste mudelite võistlusliku allakäigu kontseptsioon jälle oluline olevat. Alles hiljuti kuulutas Venemaa president Vladimir Putin, et liberaaldemokraatlik ideaal on iganenud. Kuid Moskva tänavatel ja veelgi ägesamalt Hongkongis meelt avaldavad rahvamassid viitavad, et ka autoritaarsel mudelil on küllalt probleeme.

Tõsi, mures demokraadid kardavad, et maailm on jõudnud sõjajärgse ajaloo järgmisse, tumedamasse faasi. Esimest faasi aastatel 1945–1989 iseloomustas külm sõda. Teine faas 1990.–2016. aastal kujutas endast liberaaldemokraatlike režiimide õrna võitu. Kuid nüüd, öeldakse, on maailm jõudnud uude, ohtlikusse populistlikusse faasi, mis algas Brexiti pooldajate võiduga Suurbritannias ning Donald Trumpi presidendiks valimisega Ameerika Ühendriikides.