Edgar Savisaar Foto: DELFI

Loomulikult ei puudu ka astroloogide, selgeltnägijate ja sensitiivide ennustused sellest, mis ootab meid ees 2016. aastal. Olgu see siis Igor Mangi tähetarkus, Edda Pauksoni “Astroloogiline abimees” või hoopiski Ekspressi “Tootemihoroskoop”. Inimesed otsivad märke sellest, mis võib neid ees oodata, ja loomulikult loodavad, et just neid ootab ees ootab palju ilusat ja head.

2015

Aasta, millele täna punkti paneme ei olnud lihtne, tuues endaga kaasa ebakindlust, kõhklust, segadust. Maailmapoliitikas ei saa kuidagi mööda vaadata kriitilise piirini tõusnud pingetest Lähis-Idas, mille tulemusi tuntakse Euroopas juba väga selgelt. Kriitiline seis on ka paljudes Aafrika riikides. Terroristlike ühenduste tegutsemine, pidev sõjaolukord, vaesus, toidupuudus —kõik see on pannud liikuma rahvamassid ning tekitanud olukorra, millesarnast ei osatud oodata. “Vana-Euroopa” mugavused ja olemus on löönud kõikuma, Euroopas tajutakse maailma keerulist olukorda üha tugevamalt. Tuntakse kaasa sõjaõudustele, mida inimesed peavad kogema ja loomulikult soovitakse inimlikust kaastundest neid aidata.

Teisalt tuntakse ahastust kui Euroopa suurlinnades vihisevad kuulid ning plahvatavad pommid, ohvreid valimata. Paratamatult kerkivad esile liikumised, mis vastanduvad Euroopa kaastundlikule ning abistavale poliitikale ning soovivad karmimad reegleid võõrastele. Eriti tajutav on see suure sotsiaalse kihistumisega riikides, kus pagulaste sisserändetagi on pinged kõrged. Kõigele sellele lisaks pole Euroopa veel lahendanud finantskriisi, mis on hetkel lihtsalt tahaplaanile jäänud, kuid siiski olemas.

Eestis tajutakse Euroopas ja maailmas toimuva mõju tõenäoliselt tugevamalt kui seda veel 365 päeva tagasi arvata võis. Kõige maailmas toimuva juures on aga ka kodumaal olnud piisavalt tähelepanuväärset. Kuna Eesti aasta analüüse tehakse ridamisi, siis siinkohal vaid paar sündmust, mille mõju ulatub ka järgmisesse aastasse.

Esiteks, märtsikuiste riigikogu valimiste järel sündinud nn “kõhkluskoalitsioon”, mis ei ole siiani suutnud kooskõlastatud ja juhitud liiduna tööle hakata. Siiani pole näha ka märke sellest, et partnerite omavahelised suhted on paranemas — niisiis on 2016. aastal oodata samasuguste erimeelsuste jätkumist. Sealjuures on Reformierakonnal ja IRL-il hädavajalik koalitsiooni lagunemine ära hoida, sest Reformierakonna opositsiooni saatmist tervitaks suur osa parlamendist ja Eesti rahvast ning IRL-i puhul on valitsuses olek saanud juba eksistensiaalseks küsimuseks.

Teiseks, Keskerakonna kongress, mis koondas kogu Eesti tähelepanu. Loomulikult ei jätnud Keskerakonna konkurendid kasutamata võimalust rünnakuteks kongressi eel ja selle tuules, kuid isegi nemad pidid nentima, et Keskerakonna taga on kõige stabiilsem valjaskond, neljandik Eesti inimestest ning meiega seonduv läheb kõigile korda. XV kongress tegi oma otsused ning määras suuna järgmiseks kaheks aastaks. Nüüd on Keskerakonna jaoks kõige olulisem ühtse ja tugevana edasi minna ning pakkuda jätkuvalt sisulist alternatiivi reformierakondlikule poliitikale.

Kolmandana, kuid sugugi mitte vähemtähtsamana, tuleb välja tuua Eesti majanduse olukord. Euroopa pole veel finantskriisist jõudnud väljuda, vastastikused sanktsioonid Venemaaga ning seeläbi tulenev turgude üleküllus, Soome majanduse kiratsemine, valitsuse stagnatsioonipoliitika egiidi all “me ei tohi mitte midagi muuta” — kõik see on jätnud oma jälje Eesti majandusele, millest üha julgemalt ka meedias kirjutatakse. Rääkimata kriisist mis tabas põllumajandust ja sellega otseselt seonduvaid majandusharusid. Oleme sattunud Baltimaade “punase laterna” rolli, millest peaksime oma järeldused tegema.

2016

2016. aasta on poliitikas üle pika aja vahe-aastaks, kus pole suuri valimisi, mis annab kõigile erakondadele võimaluse keskenduda üleriigilise struktuuri korrastamisele ning sihiku paikaseadmisele kohalikeks valimisteks 2017. aastal. Tõsi küll, augustis valitakse Eestile uus president, kuid võib arvata, et Reformierakond pingutab kogu jõust, et see valik langetataks parlamendis, mitte valijameeste poolt. Mõlemal juhul tuleb presidendivalimiste kampaania pigem lühike ja kiire ning vähimagi debati huvides peaks olema valik mitme kandidaadi vahel. Presidendivalimine pingestab kõhkluskoalitsiooni suhteid paratamatult, kuid kindlasti saame veel enne seda näha mitmeid omavahelisi nääkluseid. Kas valitsus võiks laguneda, sõltub suurel määral sotsiaaldemokraatidest ning sellest kui palju valitsuse probleeme Reformierakond nende süüks suudab mängida.

Keskerakond keskendub 2016. aastal erakonna tugevdamisele üle Eesti, oleme selles suunas juba tööle asunud. Loomulikult on meie eesmärgiks võita 2017. aasta kohalikud valimised, mis annaks tugeva aluse 2019. aasta riigikogu valimisteks. Mis puudutab minu enda suhtes püsti pandud kahtlustusi, siis olen juba korduvalt kinnitanud, et nendes tegudes süüdi ma ei ole — ja kui vaja, siis võitlen selle eest kohtus.

Riigi majandusolukorra muutmiseks on vajalik, et koalitsioonipartnerid julgeksid Reformierakonna “mitte midagi muutmise” poliitikale vastu hakata. See on kahtlemata väga julge, kuid ilus uue aasta soov. Põllumajanduskriisi tõsiselt suhtumine, väikeettevõtjate suurem toetamine, aktiivne töö eksporditurgude leidmiseks — need pole kardinaalsed muudatused, kuid vähemalt väikesed sammud, mida valitsus saaks teha, et vähegi majandusse sekkuda.

Praegune valitsus ei ole igavene ja tuleb aeg, kus koju tagasi oodatakse kõiki neid väljarännanud inimesi, keda on Eestile väga vaja. Sama lugu on palkade ja pensionitega — teistsugune majanduspoliitika viiks need inimväärsele, euroopalikule tasemele. Tuleb tegeleda inimeste tegelike probleemidega, aga mitte ainult Ilvese lahutuste ja abiellumistega, Rõivase välismaa visiitidega ja muude pseudoküsimustega. Räägitakse küll, et Rõivas reisib ringi, aga ei räägita sellest, missuguseid otsuseid valitsus teeb või tegemata jätab.

Keskerakonna ülesandeks on teha konstruktiivset kriitikat ning pakkuda välja alternatiivseid lahendusi nii majandus- kui ka sotsiaalse keskkonna paremaks muutmiseks.

Kokkuvõtteks

Nagu juba öeldud, siis aastavahetuse paiku loetakse eriliselt suure huviga kõiksugu ennustusi ning loodetakse, et ees ootamas on palju ilusat ja head. See on inimlik ja täiesti arusaadav.

Nii soovin ka mina, et Eesti jaoks tuleks 2016. aasta parem kui oli 2015. aasta. Soovin, et Tallinn jätkuvalt kasvaks ning areneks, ja et see edu kanduks ka pealinnast kaugemale. Soovin, et Eesti majandusel hakkaks minema paremini, sest siis läheb ka inimestel paremini.

Soovin enda ja Eesti Keskerakonna poolt meeleolukat aastavahetust ning head saabuvat 2016. aastat!