Delfi

Toomas Hendrik Ilves tõi Eesti maailmakaardile. Eesti-suuruse riigi jaoks, mille elanikkond on veidi üle miljoni, ei ole see ainult rahvusliku tuntuse küsimus. See on julgeolekuküsimus.

Eesti on Euroopa Liidu ja NATO piiririik, lääne väärtuste kants, särav edulugu, integratsiooni kehastus.
Eesti on iga võimaliku olulise lääne klubi liige. Mis teeb Eesti erakordseks, see on ainus riik, mis täidab kõiki nende klubide reegleid, kuhu ta kuulub.

Eesti vaenlane on ebaselgus.

Selgusetus toidab apaatiat, enesega rahulolu ja hooletust. Jämedalt öeldes, kui sa ei tea, KUS Eesti on, ja kui sul on ükskõik, MIS Eesti on, siis sa ilmselt ei saa aru, MIKS Eesti on oluline. See teeb Eesti õõnestamise ja isoleerimise Venemaa jaoks lihtsaks.

Toomas Hendrik Ilves on olnud selles sõjas nii väejuht kui jalaväelane. Iga eestlane peaks olema tema juhtimise ja pingutuste eest tänulik.

Tema edu on seda suurem, et ta ei ole peaminister. Ta ei saa anda korraldusi, teha kulutusi või kutsuda kokku otsuselangetajaid. Tema roll on tseremoniaalne.

Tema ainus vara on tema sõnad – nii need, mis on välja öeldud tema paljudes elegantsetes kõnedes, kui need, mis on kirja pandud, ja eriti need, mis on kirja pandud tema e-kirjades ja twitteri sissekannetes.

Tema saavutuste ulatuslikkus väärib kirjeldamist. Isegi siin, selles ruumis, mis on täis Euroopa poliitikast palju teadvaid inimesi, ma kahtlen, et paljud teavad Kreeka, Ungari, Itaalia, Portugali või Šveitsi peaministri nime.

Need on palju suuremad riigid nii elanikkonna, SKP kui terrirooriumi poolest. Neis riikides on maailmakuulsaid tööstusettevõtteid ja tohutu kultuuriline ressurss. Need on tuntud nimed.

Eesti ei olnud. Aga nüüd – ja aina enam – tänu president Ilvesele, Eesti on seda.

Ta on toonud sellesse võitlusesse muljetavaldavad vahendid. Ta töötab erakordselt kõvasti.

Esimest korda kohtusin temaga varastel 90ndatel, kui ma elasin Balti riikides ja me vahetasime mõtteid ammuunustatud Balt-L uudisteserveri üle.

Kirjutades kasutas ta pseudonüümi. Ma murdsin pikki kuid pead, kes on see elegantne erudeeritud isik, kes vestles nii vabalt ajaloost, kirjandusest, poliitikast ja rahvusidentiteedist. Tundus, et ta ei maga kunagi.

Ta on märkimisväärne sõnasepp. Oma varasemas elus oli ta kogenud ajakirjanik – ta juhtis RFE/RLi Eesti osakonda. Isegi nüüd, kui me toimetamisküsimusi arutame, on mul tunne, et ta oleks teinud minu tööd Economistis paremini, kui mina seda suutnud olen.

Ta kirjutab kiiresti ja teravalt, tal on eksimatu silm uudiste, pealkirja ja keskse tsitaadi peale. Nagu ma talle mitu korda öelnud olen, kui tal kunagi tööd on vaja, siis me peaks sellest rääkima.
Kuid tema anne on palju suurem kui ajakirjandus.

President Ilves on endine akadeemik. Tema eruditsioon ulatub kaugemale tema esimest erialast, psühholoogiast. Ta oskab ladina keelt ja tunneb klassikalist kultuuri.

Ajendiga või ilma, tsiteerib ta lääne filosoofia hiiglasi Hume’ist Habermasini, Aristotelesest Žižekini. Ta tunneb hästi maailmakirjandust.

Lisaks – ja see on tema põlvkonna puhul ebatavaline – oskab ta programmeerida. Ma arvan, et võib öelda, et ta on ainus riigipea, kes oskab programmeerida. Muide, ta oskab arvuteid ka parandada.

Tema praktilisus on muljetavaldav. Ma mäletan hästi, kuidas George W. Bush Tallinna külastas.

Sellised riigivisiidid pakuvad vaid põgusat võimalust selleks, et võõrustaja saaks luua kontakti külalisega.

President Ilves sai president Bushiga samale lainele kiiresti ja suure entusiasmiga: jutt käis võsalõikamisest. Loetud minutite jooksul olid need kaks haaratud elavasse debatti Husqvarna võsalõikuri omadustest ja selle erinevatest osadest.

Kui venelased oleks pealtkuulamistehnikat kasutanud, oleks nad ilmselt olnud hämmingus: milliseid salajasi NATO relvi võsalõikuri märksõna all silmas peetakse?

President Ilvese kõige laiem haare on aga ajalugu ja geograafia. Ta ei tea seda mitte raamatute ja maakaartide, vaid tegeliku elu kaudu. Tema perekond on kogenud 20. sajandit nii Rootsis pagulastena kui Ühendriikides immigrantidena.

Ta teab, kui palju on Eesti saavutanud iseseisvust taastades ning seda isesieisvust ELi ja NATO külge ankurdadades.

Ta teab ka probleemide ulatuslikkust, mis seisab me kõigi ees siis, kui see raamistik laguneb. Just nagu tema eelkäija Lennart Meri, on ka president Ilves olnud hoiatav hääl idast tulenevate ohtude eest ning seda ammu enne seda, kui nendest ohtudest rääkimine muutus moekaks. Kõik need, kes praegu räägivad hoiatavalt “uuest külmast sõjast”, jätsid selle tähelepanuta.

Muidugi ei ole Toomas Ilves olnud alati president – ehkki noorematele inimestele siin õhtusöögil võib nii tunduda. Ta on teeninud oma riiki suursaadikuna Ühendriikides ja kahel korral välisministrina.

Neis rollides oli ta erakordselt edukas – näiteks Washington DCs kindlustas ta just kui möödaminnes selle, et Eesti sai rajada saatkonna parimas kesklinna piirkonnas, hoolimata kohalike vastuseisust, kes ei tahtud ümbruskonda veel ühte diplomaatilist esindust koos kõigi turvameetmete ja liiklusprobleemidega, mis sellega kaasnevad.

Suursaadik Ilves ületas need rasksused kavaluse, järjekindluse ja veenmisvõimega, ning tulemus toob Eestile kasu veel aastakümneid.

Kuid ma endiselt kõhklen teda diplomaadiks nimetamast – sest oma südames ei ole ta eriti diplomaatiline. Ta on kannatamatu ja mitteformaalne. Talle ei meeldi tseremooniad, bürokraatia ja protokoll – ta on ajanud segadusse teise saatkonna turvamehed, sõites vastuvõtule omaenda autoga. Turvamehed arvasid, et ta on autojuht, ja otsisid pilguga auto tagaistmelt saadikut, muidugi tulemusetult.

Selline suhtumine on ebatavaline – kuid soovitatav. Just nagu tipp-poliitikuteks peaksid saama inimesed, kellele tegelikult poliitika ei meeldi, peaks ka diplomaatideks saama inimesed, kellele ei meeldi diplomaatia. Nemad teevad seda tööd seetõttu, et tahavad teenida oma riiki, mitte selleks, et teha karjääri.

Ja muidugi on ta olnud ka poliitik. Ta on saanud tunda nii suuri lüüasaamisi kui suuri võite. Ta oli erakordselt oluline Eesti esindaja Euroopa Parlamendis, silmapaistev teiste uute liikmesriikide esindajate seas. Ta ei ole fanaatiline eurofiil, tähekesed silmis, kuid ta saab väga hästi aru, kui oluline on Eestil olla laua taga, kui otsuseid tehakse.

Aga ma tahaks kõne lõpetada tema rolliga Eesti peamise infosõdalasena. Kui tviitimine oleks olümpiaala, oleks Toomas rahvuskoondises – ja Eesti võidaks kulla.

Ta tegutseb nii kaitses kui rünnakul. Ta käivitas eduka kampaania anakronistliku ja halvustava mõiste “Ida-Euroopa” vastu. Ta on kaitsnud Eestit kõigi katsete vastu eirata selle ajaloolist perspektiivi. Ta saab aru, et Molotovi-Ribbentropi pakt jääb modernse Euroopa pärispatuks, ja iga katse seda õigustada on otsene oht kõigi riikide rahvuslikule julgeolekule, mida see puudutas.

Aga ta on ka kindlustanud, et keegi ei näeks Eestit lihtsalt kui lääne garnisonriiki, viimast lahket maja enne süngesse Mordorisse jõudmist.

Ta on toonud maailma e-Eesti idee koos e-kaubanduse, e-pankade ja eelkõige e-riigiga. Ilmselt paremini kui enamik eestlasi saab ta aru, kui oluline on tugev krüptograafilisel alusel identiteet platvormina nii omavahelises suhtluses kui suhtluses pankade ja valitsustega. Kui te ei ole juba taotlenud e-residentsust, palun tehke seda nüüd.

Sel kohal peaksin ma tänama. Tänu president Ilvesele, mu sõbrale Toomasele olen ma Eesti e-resident number 0001. Selle ja Leedu viisa saamine, mis samuti kandis numbrit 0001, on olnud ilmselt mu professionaalse elu kõige uhkemad hetked.

Mul on kahju seda öelda, aga see “e” e-Eesti ees paistab tähendavat ka midagi vähem meeldivat: kadedust (ingl k envy).

Ma olen kohkunud sellest pealetükkivast, ebatäpsest ja ebaõiglasest kohtlemisest, mis mu sõbrale on osade Eesti meediaväljaannete poolt viimasel ajal osaks saanud.

Kuid kui see lohutab, siis Lennart Meri, Eesti esimene taasiseseisvumisjärgne president, sai oma viimasel ametiaastal kaela samasuguse ebaõiglase kuulirahe – ebatäpne, ekstsentriline, ekstravagantne, hooletu –, ehkki nüüd austatakse teda teenitult kui ühte riigi rajajat.

Ma imestan, kas eestlased kunagi üldse mõtlevad selle peale, millise signaali saadab see teistele võimekatele patriootilistele inimestele, kes poliitiku elukutset kaaluvad.

Eesti riigipea valimine ei ole kaitsepühaku valimine. Ta on päris inimene. Nagu Shakespeare oleks selle kohta kirjutanud - kas presidendil ei ole siis käsi, organeid, meeli, tundeid, kirgi; kas ei söö ta sama toitu, kas ei haava teda samad relvad, kas ei hakka talle külge samad haigused, kas ei ravita teda samade vahenditega, kas ei tunne ta samamoodi talvel külma ja suvel sooja? Kui te torkate meid, kas me ei veritse? Kui te kõditate meid, kas me ei naera?

Ma tean, et Toomas tunneb end praegu enam haavatuna kui kõditatuna. Aga ta peab pidama meeles, et tal on ka väga palju sõpru, ja eriti siin, selles ruumis. Armas Toomas, armas president. Me oleme sinu üle uhked, tänulikud sinu sõpruse üle ja õnnelikud, et oled täna õhtul siin meie hulgas, et võtta vastu see au.

Loe veel: