Eerik-Niiles Kross: Tallinna juhitav demokraatia
Selle termini tõi hoopis käibesse tuntud Ameerika ühiskonnakriitik ja publitsist Walter Lippmann, muide sama mees, kes tõi laiemasse käibesse termini Külm sõda, oma 1922 aastal ilmunud raamatus "Avalik arvamus". Lippmanni käsitluses ei olnud juhitud demokraatia midagi toredat, vastupidi, selle terminiga sildistas ta sõdadevahelist USA demokraatiat, mis andvat võimule võimaluse manipuleerida avaliku arvamusega ning eirata poliittehnoloogiatega rahva tahet.
Meile on täna mõistagi märksa tuntum toimiv juhitud demokraatia Venemaal. Juhitud demokraatia Vene mudeli ühe looja, Gleb Pavlovski jaoks oli see valitsemisvorm hädavajalik ja positiivne. Lühidalt on juhitud demokraatia putinistliku mõte kokku võtnud ajakirjanik Fred Weir: idee on säilitada väliselt demokraatlikud valitsemisvormid, samal ajal kindlustades, et võimulolijaid ei ohustaks tõsine opositsioon ega lõikav kriitika.
Tabasin end mõtlemas juhitud demokraatia teooriale kui kuulasin eelmisel neljapäeval Tallinna volikogus keskerakondlasest spiiker Toomas Vitsuti põhjendusi, miks on tarvis volikogu n.ö. vaba foorumi kõned lükata päevakorra lõppu. Vastava volikogu kodukorra muudatusettepaneku pani Vitsust samas volikogus hääletusele. Põhjendus jäi kõrva kriipima. Niimoodi olevat volikogu töö "efektiivsem", kuna siis ei pea enne päevakorrapunktide hääletust kuulama opositsiooni kriitikat. Lahtiseletatult: kõigepealt saab Keskerakond Savisaare poolt ette antud asjad parteilises korras ära hääletada ja koju minna, seejärel võivad opositsioonisaadikud saalis kriitilisi monolooge pidada. Meenutasin oma kõnes volikogu liikmetele, et "efektiivsus" ei ole demokraatia eesmärk omaette. Just elitaristliku või ka juhitud demokraatia üks põhjendusi on, et liigne kriitika, liigne arutelu, liigsed eriarvamused muutvat valitsemise "ebaefektiivseks". Seega, "säilitame demokraatliku vormi, aga niimoodi, et võim ei peaks kriitikat kuulama ja opositsioon ei saaks võimurite pähe ohtlikke ideid istutada".
Juhitud demokraatia kontrollib ühiskonda jättes mulje demokraatiast. Klassikalise juhitud demokraatia kirjelduse pakkusid juba 2005 aastal välja Nikolai Petrov ja Mike McFaul. On kurb tõdeda, et 2014. aastal Tallinnas üha tugevnev valitsemisvorm järgib seda mudelit hämmastava täpsusega. Petrovi ja McFauli järgi on juhtitud demokraatia põhilised omadused järgmised.
1. "Tugev keskvõim ja nõrgad institutsioonid." Tallinna oludes siis tugev linnapea ja nõrk volikogu ja nõrgad linnaosade halduskogud (viimastelt on Savisaare ajal üldse igasugune otsustusõigus ära võetud).
2. "Keskvõimu kontroll meedia üle." Tallinnas on Keskerakond loonud oma meediaruumi, mida ta kontrollib täielikult: TTV, Pealinn, Stolitsa, linnaosalehed.
3. "Administartiivse ressursi kasutamine valimistel võimaldab võimul oma otsuseid legitimiseerida." Tallinnas kasutab Keskerakond valimistel täiesti häbenemata linna eelarvet, saavutab niimoodi soovitud valimistulemuse ja legitimiseerib oma otsuseid.
4. Viimase volikogu kodukorra muutmise, eriti selle "efektiivsusega" põhjenduste taustal on see juhitud demokraatia tunnus eriti lööv: "näiline lühiajaline efektiivsus, kuid pikaajaline ebaefektiivsus".
Juhitud demokraatia analüüsijate arvates on sellise valitsemisviisi kõige suuremaks nõrkuseks nimelt pealesunnitud "efektiivsus". Selline süsteem loob "ebastabiilset stabiilisust", mis tugineb presidendi (linnapea) isiksusele. Linnapea on tegelikult selle süsteemi pantvang. Sellist süsteemi on võimalik hoida ainult ühepartei häälteenamusega, kusjuures allumine juhi tahtele otsuste tegemisel on ainuvõimalik. Allapoole presidenti (linnapead) on süsteem vertikaalselt integreeritud, aga horisontaalselt kooridneerimatu. Näiteks kubernerid (linnaosa vanemad) on huvitatud presidendi (linnapea) linnapea tahtele allumisest ja tema soovide täitmisest, ja alles seejärel ehk oma kubermangu (linnosa) arendamisest.
Kokkuvõtes on selline süsteem otsuste "efektiivsele" läbisurumisele vaatamata äärmiselt ebaefektiivne ja ebafunktsionaalne. Juhtimine toimub mitte selleks seadusega ette nähtud institutsioonides vaid linnapea lähiringis. Informatsioon ei liigu. Selle süsteemi eripära on, et targad inimesed hakkavad tegema halbu otsuseid.
Opositsioonisaadikute kõnede viimine volikogu päevakorra lõppu on ju mõnes mõttes justkui ebaoluline asi. Oluliseks muudab selle aga taolise sammu asetumine suuremasse süsteemi. Oluliseks muudavad selle ka taolise manöövri põhjendamine "efektiivsuse" vajadusega. Nagu ütles volikogu istungil Toomas Vitsut, uues volikogu koosseisus on "liiga palju" volinikke, kes tahavad sõna võtta. Volikogu istungid ei olevat "aruteludeks" vaid efektiivseks otsustamiseks. See on osa Tallinna muutmisest juhitavaks demokraatiaks. Huvitav kas Vitsut oli peenelt irooniline või ta ei tea, et Gleb Pavlovski on tänapäeval "Efektiivse Valitsemise Fondi" president.
