Eesti mõte Eestis eneses
Eesti põhiseaduse esimeses peatükis deklareeritakse: „Eesti riigikeel on eesti keel.” Sellest olenemata on meie emakeel ohus. Hiljuti avaldas Rein Veidemann Postimehes (29.7) arvamust, et „uus päev haridus- ja teadusilmas tõuseb ingliskeelsena”. Ta arvab, et see on Eesti humanitaaria loojangu algus. Mihkel Raud näeb samasugust ohtu eesti keele instituudi ja Tartu ülikooli koostöölepingus. „Eesti keelt ja kultuuri ei ohusta venelased ega pagulased, vaid meie endi rumalad otsused,” kirjutas Raud Delfis (7.8).
Nõustun Mati Hindi väitega, et Tallinna kesklinnas ei saa astuda ühtki sammu, nägemata keeleseaduse jõhkrat rikkumist, mis pole vene keele kasuks, vaid lihtsalt maotu lömitamine inglise ja natuke ka teiste lääne keelte ees. Pikemas perspektiivis tekitab veel suuremat ohtu Eestit valitsev e-maania. Valitsus avas mais e-residentsuse taotlemise portaali, mis on puhtalt inglise keeles. Hiljuti lugesin välismaa meediast, et juuli lõpuks oli tulnud 4000 e-residentsuse taotlust ja eesmärk on saada 2025. aastaks kümme miljonit e-residenti. See on kümme korda rohkem, kui on Eesti riigis kodanikke!
