Eesti sportlased võõra lipu all
Helsingi olümpiapäevist (1952) kuni taas-iseseisvumiseni olid eestlased taas arvukatel suurvõistlustel esindatud. Ja kuigi võisteldi kas okupatsioonivõimu Nõukogude Liidu punadressis või uue elukohamaa koondistes (pagulased), jagus eestlastele kordaminekuid igat masti võistlustelt. Peaaegu eranditult teadis spordimaailm ka meie liidrite tegelikku päritolu. Sport oli neil aastatel väheseid võimalusi, kus eestlaste jõukatsumisel sovettidega (Kalev vs AKSK) oli varjatud arvete klaarimise maik man.
Läbi aastakümnete oli eesti spordi üheks lipulaevaks malemeister Paul Keres, kelle mõjujõust oli juba eespool juttu. Kuid kaugel Uus-Meremaal tuli 21-kordseks saareriigi meistriks ja maletas korduvalt male-olümpial Ortvin Sarapuu. Narvast pärit (nagu Kereski) Sarapuule kuulub oma maa meistritiitlite arvuga maleline maailmarekord.
Viiekümnendail tegi ajalugu kahe olümpiapronksiga käija Bruno Junk, kellele osutus jõukohaseks ka maailma tipptulemuse püs-titamine. Melbourne i mängudel 1956 maadles aga Rootsi värvides end olüm-piahõbedale Riguldist pärit rannarootslane Edvin Vesterby. See ongi jäänud viimaseks olümpiamedaliks maadlusmatilt, mida osaliselt võime pidada ka omaks.
Sajandi talisportlane Antson
Aga just 1950-ndate lõpus pani endast järjest sagedamini rääkima kolmik, kelle päralt olid kuuekümnendad: tennisemängija Toomas Leius, kiiruisutaja Ants Antson ja korvpallur Jaak Lipso. Mehed, kellest said maailmanimed aastateks.
Vahest ainult meie selle sajandi suurim talisportlane Ants Antson leidis sellest kolmikust täielikku tunnustust. Olümpiavõit Innsbruckis 1964, Euroopa meistri tiitel ja olümpia-aasta lõpuks Oscar Mathiseni nimeline auhind maailma parimale kiiruisutajale tõstavad Antsoni erilisse aupaistesse.
Seevastu korvpallur Jaak Lipso aastad N. Liidu koondises ja Euroopa tippklubis AKSK ei korvanud isegi olümpiamedalitega 2.02 pikkuse tsentri tegelikku potentsiaali: õigust mängida NBA-s. Samuti nagu väärinuks tennisemaailmas hoopis enam suurturniire Toomas Leius.
Ainus eestlasest valgepallur, kes mänginud võrdselt kõigi maailma ässadega. Püsides tosin aastat maailma paremikus, alustades 1959. aastal võiduga Wimbledoni noorteturniiril. Kuuludes aastaid N. Liidu Davies Cup meeskonda, pani just Leius oma edukusega aluse Eesti tennise müstilisele edule kuuekümnendatel, mida vastupidiselt rootslastele ei suudetud ala arengu seisukohalt ära kasutada. Nagu ka Antsoni tähelendu.
Samasse perioodi mahuvad ka sajandi ühe tituleerituma treeneri Fred Kudu tipphetked. Kudu lõi küm-nevõistlejatele ohtralt võistlusvõimalusi maavõistluste näol, koolitas olümpiamehi alates Rein Aunast ja pani aluse Euroopa mitmevõistluse karikavõistlustele. Midagi samaväärset pole teistel treeneritel kõrvale seada.
Talts tõstis võidu iseendaga
1967 algasid tõstja Jaan Taltsi vägiteod. Esimese poolraskekaallasena maailmas kogus ta kolme tõstega üle 500 kilo. Esimese ja viimase eestlasena N. Liidu aasta sportlaseks valimine oli tegelikult alles suurte võitude eelmäng. Talts ei teinud hinnaalandust siis endale ega tee seda nüüd teistelegi. Meistritiitlid, rekordid ja olümpiavõit 1972 Münchenis olid need spordihetked, mis jäävad sajandit meenutama 1960.–1970. aastate vahetusel.
Kuigi kõrgushüppaja Jüri Tarmakut võib suures spordis pidada ühe hooaja meheks (mõneti Eesti fortuunaks), kaalub tema olüm-piavõit Müncheni mängudel üles paljude teiste tehtu. Võita Eestile esimene kergejõustikukuld sellisel iidsel alal nagu kõrgushüppes tõstab Tarmaku kindlalt sajandi tegijate hulka.
1970-ndad tõid spordipubliku lemmikuks jalgratta-spordi ja seda tänu Aavo Pikkuusi suursõitudele. Olümpiakuld, Rahutuuri võit, maailmakuld kinnitasid Pikkuusi mitmekülgsust. Temalegi ei antud või-malust proovida jõudu pesueht proffidega, kuid et toonased sotsialismimaade "salaprofid" ei jäänud tegelikult millegagi maha maa-ilma tippudest, tõstab see mitme pügala võrra ka Pikkuusi aktsiaid.
Kui Eestimaal sillutas Pikkuus oma võitudega teed noortele rattaspordihuvilistele, siis ookeani taga hakkas esimese eesti keelt kõneleva mehena hokiliigas NHL mängima Toomas Edur. Kodu-Eestis oli sama võimukas tegija tol perioodil võrkpallur Viljar Loor, püsides aastaid N. Liidu koondise põhikoosseisus.
Kaheksakümnendatest kerkisid mõjusamate tegijatena esile kolmikhüppe olümpiavõitja Jaak Uud-mäe, kahekordne olümpia-pronks ja mõned minutid maailmarekordimeheks olnud vasaraheitja Jüri Tamm. Siis tuli esimene olümpiamedal suusaaladelt (Allar Levandi) ning Erika Salumäe võitis Soulis 1988 oma esimese olümpiakulla. Viimane eestlane, kes 1990. aastal suurvõidu puhul N. Liidu hümnihelisid kuulda sai, oli sõudmise ühepaadil Tasmaanias maailmameistriks tulnud Jüri Jaanson.
