Eestlaste vägevad laulud
Tõesti, juba 25 aastat! Palju on selle ajaga juhtunud – mina olen vahepeal ära surnud ja mahagi maetud ning nüüd on põrgus nii kena tollaseid kangelaslikke päevi meenutada.
Nagu kõik teavad, vabanes Eestimaa tibladest laulu abil. Laulul on suur jõud ja meie rahvas on temast alati tuge saanud. Aeglane ja veniv regilaul, millel polnud algust, lõppu ega õiget viisigi, on sajandite jooksul peast segi ajanud tuhandeid Saksa paruneid. Ega siis asjata ei tunne rahvasuu nii palju lustakaid lugusid hulludest mõisahärradest, kes üritasid viimases hädas oma häärberi katuselt papist ja kanasulgedest valmistatud tiibade abil lendu tõusta, et pääseda põldudelt ning heinamaadelt kostvast südantlõhestavast leelotamisest, mida tõid nii ööl kui ka päeval kuuldavale Eesti talunaised. Aga loomulikult ei kandnud tiivad sakslaseid kuigi kaugele – nad kukkusid sinnasamasse mõisa õuele lapikuks ja viimane asi, mida nad enne surma kuulsid, oli mõisateenijate luust ja lihast läbi lõikav „kaske-kaske!”.
Eks see, et eestlased vabastati pärisorjusest enne teisi Tsaari-Venemaa rahvaid, oli ju samuti meie lauluarmastuse teene – parunid lootsid, et kui rahvale voli kätte anda, siis ehk rändavad nad kuhugi kaugemale, nii et sakste vaevatud kõrvad Eesti regilaulust viimaks pääsevad. Aga eestlased armastavad oma kodu. Nad ei läinud kuhugi, ostsid hoopis talud päriseks ja muudkui laulsid edasi. Minu isa on mulle jutustanud, et näiteks tema vanaema suu ei seisnud hetkegi kinni, vaevalt oli ta hommikul kuke kiremise peale silmad lahti löönud, kui tuba täitis ürgselt kile ja vali rahvalaul.
„Nüüd ma tõusen sängist üles!” laulis vanaema peenikese eidehäälega ja kogu pere kordas järele:
„Nüüd ma tõusen sängist üles!”
„Panen endal pastlad jalga!” jätkas vanaema.
„Panen endal pastlad jalga!” lõõritasid ka teised.
„Nüüd ma astun neli sammu, laua juurde körti sööma!” leelotas vanaema ja kõik ülejäänud sedamaid tema järel.
„Nüüd ma mälun, nüüd ma neelan!” laulis vanaema. „Nüüd läks kurku, nüüd ma köhin!”
Ja sedasi kestis vali laul õhtuni, kuni vanaema laulis:
„Nüüd tuleb külla Une-Mati!”, jäi magama ja hakkas meloodiliselt norskama.
Kui laulmine meid sakste vastu aitas, siis võis arvata, et küllap tibladki selle relva ees käpad püsti ajavad. Käisime koos usaldusväärsete inimestega Tartus, sügavale keldrisse peidetud rahvaluulearhiivis, kuhu Jakob Hurt oli omal ajal kogunud kümneid tuhandeid vanu rahvalaule. Kuid mis sellest, et vanad, roostes polnud nad sugugi! Ehkki tiblad olid omal ajal korjanud eestlaste käest ära püssid ja kuulipildujad, olid nad unustanud meie kõige võimsamad relvad. Küll oli tore seda arsenali vaadata – oli päris selge, et kui kõik need laulud tiblade suunas lahti lasta, siis ei jää tervest Nõukogude Liidust järele märga plekkigi.
1988. aasta suvel tegimegi operatsiooniga algust. Alo Mattiisen valis välja viis eriti vahedat ärkamisaegset laulu, puhastas need ja laadis uuesti. Laulude esitajaks valisime Ivo Linna. Mäletan hästi seda karget suvehommikut, kui Ivo – viie lauluga relvastatud, päevitunud ja otsusekindel – valmistus meie salajasest treeninglaagrist teele asuma.
„Edu sulle, kallis poiss!” ütlesin mina ja embasin vaprat trubaduuri. „Ära karda ja ära pabista, tee lihtsalt suu hästi lahti, siis tuleb laul iseenesest.”
„Ma ei pabistagi,” vastas Ivo. „Küll ma neile alles laulan… Nii et lauldud on!”
Ja siis sosistas ta mulle kõrva:
„Ära arva, et ma ainult nende viie lauluga piirdun! Mul on Rock Hoteli ja Apelsini laulud samuti peas, ma laulan neid kah!”
Mulle meenus kunagine sõber, metsavend Karu-Mikk, kes läks ka alati lahingusse hambuni relvastatult ning kellel peale tavaliste tuli- ja külmrelvade kaasas kotitäis rästikuid ja kaks herilasepesa. Eestlastel on kangelaslikkus veres.
Ivo Linna missioon osutus üliedukaks. Kogu Eestimaa täitus lauluga. Meie aga jätkasime samal ajal tööd treeninglaagris, koolitasime välja kakssada Ivo Linna teisikut ja saatsime nemadki lahingusse. Terves Eestis polnud ainsatki paika, kus vähemalt kord päevas poleks täiest kõrist lauldud:
„Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi!”
Pole vist tarvis öeldagi, et säärane asi ehmatas kohalikud kommunistid poolsurnuks. Loomulikult kaebasid nad Moskvale ja Arnold Rüütel kamandatigi Kremlisse aru andma. Aga ega Rüütel pole mees, keda saab käega püüda! Ehkki ta ise suurem asi laulumees polnud, pärast seda kui ükskord lapsena kogemata kadakat sõi, peitis ta enesele kaenla alla tillukese magnetofoni. Ja otse keset ülemnõukogu istungit, kui Gorbatšov just Rüütli noomimist alustada tahtis, kõlas sealt ootamatult Artur Rinne laul „Mets mühiseb ja kägu kukub raal!”
„Kust see tuleb?” karjus Gorbatšov. „Ma ei saa koosolekut juhtida, kui see kohutav laul ei lõppe!”
Rüütel tegi näo, et tema ei tea midagi, aga Artur Rinne alustas sel ajal juba uut laulu:
„Pulmalauas käisid jutud, vada-vada-vat-vat-vat! Ämm on tütart taga nutnud, vada-vada-vat-vat-vat!”
„Seltsimehed!” kisas Gorbatšov. „Nii pole võimalik jätkata! Sedasi me perestroikat ei tee! Need kohutavad Eesti laulud ajavad mu hulluks! Mis korralagedus see ometi on?”
„See on laulev revolutsioon!” vastas Rüütel uhkelt ja ajas selja veel rohkem sirgu.
Ja revolutsioon see tõesti oligi. Uhke oli neil päevil Eesti rahvast vaadata – juba varavalges pandi vanad tööriided selga ja mindi üheskoos Vene võimu lammutama. Päev otsa uuristati ja kõigutati. Partei liikmed lammutasid seestpoolt, dissidendid väljast ning Nõukogude kord aina lagunes ja pudenes, õhtuks olid inimesed üleni punase tolmuga kaetud, aga suur tükk tiblade võimust oli jälle varemeis. Siis käidi saunas, pesti ja viheldi. Ning loomulikult lauldi. Kogu aeg ja mõlema kopsuga.
Mis edasi sai, on juba ajalugu. Kuid nii meeliülendav on meenutada neid kuumi augustiöid 25 aastat tagasi, kui Ivo Linna nagu noor sõjajumal hammaste välkudes „Kikilipsu” laulis ja mässuline rahvas refrääni kaasa urises.
