Ennem vireleda kui harjumustes kompromisse teha?

Sain oma hiljutisele repliigile „Kokku kolimise toetus” (EPL 25.6) tagasiside, kus nõutakse idee paremat põhjendamist. Mu mõtte kohta, et üksi elavatele pensionäridele toetuse kehtestamise asemel võiks riik pigem sisse viia kokku kolimise toetuse, kirjutas Eesti Päevalehe lugeja Ülle (esindades ka Mareti, Selma, Ulvi ja Anna seisukohta) alustuseks, et nii rumal jutt ajavat surnudki naerma.

Ühes punktis Ülle ja ta sõbrannad siiski arvavad – nii nagu minagi –, et kokku kolimine aitab raha säästa. „Kui radiaator on soe ja tuba soe, siis pole oluline, kas toas on üks, kaks või kolm inimest, sest maksu arvestatakse põrandapinna eest. Kui ma põrandapinna järgi maksan kütte eest ca 40 eurot, siis kahe inimese puhul on kokkuhoid 20 eurot, mitte 115 eurot.” Mina olin kirjutanud, et üksik pensionär võib kokku kolimisest võita 115 eurot või rohkemgi kuus, mitte aastas (nagu on kavandatav üksikpensionäri toetus).

See, kui palju küttekuludelt saaks mitmekesi kokku kolimisega kokku hoida, on tegelikult väga individuaalne. See sõltub nii korteri/maja suurusest kui ka elamu soojustatusest ja küttesüsteemist. Eesti korteriühistute liidu 2013. aasta uuringu järgi oli Tallinna korterelamutes küttekulu ruutmeetri kohta vahemikus 0,81 kuni 3,63 eurot (keskmine 1,71 eurot). Seega ei pääse paljud pensionärid talvel ainult 40-eurose küttearvega. Mõnes eriti suures ja hõredas korteris võib küttekulu mitme peale jagamisest tekkiv kokkuhoid talvel ka sajakonna euroni küündida. Kusjuures mitme inimese ühte kitsukesse tuppa pressimist ei pruugi kokku kolimine tihtipeale nõuda. Rahva ja eluruumide loenduse andmetel on põrandapind ja tubade arv elaniku kohta üle 65-aastaste vanuserühmas keskmiselt umbes kolmandiku võrra suurem kui alla 65-aastastel.