Alari Kivisaar Foto: Madis Veltman

Igale mõjule on olemas vastasmõju. Kui tudeng ja kunstnik Katrina Indiana algatas petitsiooni, et raadiohääl Alari Kivisaar väidetavalt rassistlike ütluste pärast lahti lastaks, ei osanud ta ilmselt oodata, et ühel päeval potsatab postkasti hagiähvardus 75 000 eurose kahjunõudega.

Nüüd on aga algamas kohtuprotsess, millest kujuneb ilmselt märgiline murdepunkt, kus joonistatakse maha sõnavabaduse piirid Eestis. Jutt ei käi faktidest, Kivisaare väljaütlemised on teada. Küll aga hinnangulistest väidetest, mille osas nüüd peab kohus oma seisukoha kujundama.

Kas Kivisaare väljaütlemised on rassistlikud?

Aga kas teda tohib nimetada rassistiks (ka siis, kui nad pole)?

Kus jookseb ikkagi piir, kus ühel pool on sõnavabadus ja teisel pool solvumine?

Kuidas aga end kaitsta, kui sinu hinnangul tehakse mõne avalikkusele mittemeeldiva sõnavõtu pärast kambakas?

Kas aga teisalt ei juletagi peagi enam sõna võtta, kui teatakse, et raha ja närvid pole seda enam väärt?

Küsimusi on rohkem kui täna veel vastuseid ning paljuski võtab need kokku üks Euroopa kohtuni jõudnud kaasus: kas ajakirjanik võib öelda poliitiku kohta "idioot"?

Teema üle artulevad Kivisaare vastase petitsiooni algataja Katrina Indiana ja ning teda esindav büroo Liverte vandeadvokaat Meris Velling, keda usutleb Eesti Päevalehe ajakirjanik Krister Paris.