Lastetoetuste tõus on laste absoluutse vaesuse määra märkimisväärselt kahandanud Foto: Hendrik Osula


Üks neist mõistagi päevapoliitiline: kõne leidis aset üks nädal enne valimisi. Seega pidi president valima väga sõnu, et teda ei saaks hiljem süüdistada kallutatuses mingi poliitilise jõu poole või vastu.

Tundub, et kallutatuse vältimisega sai president hakkama. Kõlas ju tema suust sõnu, millele kirjutaksid ilmselt alla nii sotsiaaldemokraadid kui ka parempoolsed (muidugi leidub neid, kelle järgi pole Eestis ei õigeid sotsiaaldemokraate ega parempoolseid). Kui president kõneles meie poliitika sotsiaalsest küljest ja eriti ohust, et koalitsioonikõnelustel võivad paljud valimiskampaanias lubatud punktid ununeda, oli tegemist sotsiaaldemokraatliku küljega.

Samas ei unustanud president ettevõtjaid, kes vabariigi aastapäeval end alati kuidagi kehvasti tunnevad (kas antakse ettevõtjatele liiga vähe aumärke või tekitab relvastuse nägemine mõtteid, et relvastusele läinud raha võinuks mujal kulutada). Ettevõtluskeskkonna ja ettevõtjate meenutamine peaks meeltmööda olema parempoolsetele. Ja see on mõistagi oluline – ei tohi lasta võimutseda arvamusel, et raha tuleb seina seest.

Teine presidendi kõne erilisuse põhjus on asjaolu, et esimest korda rääkis president Eesti Vabariigi silmade läbi vaadatuna uuel sajandil. Ehk siis eeldatavasti võiks vaadata pigem ette kui taha. Minevik ei kao ja president pidaski kommunismiohvrite memoriaali juures 23. veebruaril kõne. Aga täna oli teine kõne.

Mida siis tulevikku vaadates silmas pidada? Kindlasti presidendi tõdemust, et meie riik pole enam vaene (ma tean, et Delfi kommentaariumis asuvad kindlad kodanikud kohe vastupidist tõestama) ja see annab ka kindlustunde. Ja et Eesti pole enam üksi. Jah, see viimane lause on muutunud ka mõningaseks sõnakõlksuks, aga täna suutis president Kaljulaid selle lahti seletada. Ehk siis lisaks tavalistele liitlassuhetele on oluline ka Eesti tuntus välismaailmas ja hüppamine üle oma varju. Väikeriik muud moodi ei saakski – me ei ole enam vaesed, aga lõputult raha ikka käes ei ole, sestap peame nende ressurssidega mõistlikult talitama.

24. veebruaril tasub minna ka emotsionaalseks. President ei saa muidugi lovesse langeda ega šamaanitrummiga Estonias tantsida, kuid rääkimine kodusest ja internetikurjusest mõjus tundeküllaselt. Me peame riigi juhtimisel rääkima rahast, kaitsekulude protsentidest, eelarvest jne, kuid me ei tohi unustada ka eetikat. Headus, kurjus, pimedus ja valgus on midagi sellist, mis aastapäevakõnesse paraja doosi manustamisel sobivad. Paistis, et täna, 24. veebruaril oli president leidnud paraja doosi.