Ettevõtluskonsultant: soovitan seitset pensionisammast, riiklik pension on boonus
Oluline on juba varakult teadvustada, et pension on teadlik eluviis ja oleviku otsused tuleviku nimel. Mina, olles siin ilmas elanud pea pool sajandit, olen iseenda jaoks mõtestanud seitse toimivat pensionisammast ja käsitlen tänast riiklikku pensionisüsteemi ainult kui boonust ehk teisisõnu “abiks ikka”.
Esimene sammas – järelkasv
Ühiskondlikus vaates on just järelkasv see, kes loob väärtusi, mille arvelt meid, vanureid, ülal pidada. Isiklikus plaanis on just lapsed need, kes sulle vanuduspäevil tuge pakuvad ning elupäevade lõppedes mullatoidule viivad.
Tänapäeval peame tunnistama ühiskondlikku ja sotsiaalset suundumust, kus värskes ja viljakas eas järglasi ei saada. Lastesaamist lükatakse edasi kuni see on bioloogiliselt keeruline või juurdub mugavus lapsi mitte saadagi. Seetõttu on perepoliitika pensionireformi üks olulisemaid sambaid. Selles valguses on vana unustatud lastetusmaks igati asjakohane. Olgu, kasutame kaasaegsemat nimetust, näiteks solidaarne peretoetusmaks või siis maks pensioni esimesse sambasse. Seda maksu tasuksid elujõulised ja terved 20 – 40-aastased mehed ja naised kaasmaalastele, kes on võtnud vanemakohustusi kandes vastutuse tuleviku ees. Nimetatud maks peaks laekuma otse vanemapalga ja peretoetuste katteks ning maksumäär peaks olema mõistlik ja talutav – näiteks tänase teise peansionisamba määras kuupalgast.
Teine sammas – riigipension
Riiklik pension kätkeks otseselt riigiga seotud elatus- ja rahastusmeetodeid. Siia peaksid kuuluma klassikaline riigipension, piiriülene pension ja riigivõlakirjad. Nimetatud pensionisammas on ühiskondlikus mõttes kõige olulisem. Tänast klassikalist riiklikku pensionisüsteemi ei peeta demograafilisi arenguid silmas pidades jätkusuutlikuks, kuid võta või jäta, ühiskond jääb ka tulevikus lapsi, vaeseid, väeteid ja vanureid ülal pidama.
Harjumuspärane riigipension peaks oleme lihtne ning ühetaolise ostujõuga täna, homme ja ülehomme. Tulevikupension peaks koosnema kahest komponendist: elatusmiinimum (tänane nn rahvapension) ja pension ühiskonda panustamise eest. Ehk siis oled sa sant, endine vang või muul põhjusel elukulgu kõrvalt vaadanud – hinge sees hoidmiseks on elatist ikka vaja, oled aga tublisti tööd teinud, lisandub juurde väärikas panus.
Kui pensioniarvestuse peamiseks komponendiks on elatusmiinimum, säilib inimestel usk riiki ja tulevikku. Panustamismehhanism peab olema lihtne ja arusaadav ka koolilapsele. Näiteks üks töö- või lapsekasvatusaasta võrdub pensionipõlves 10 euroga kuus.
Pannes ülaltoodud põhimõtte tänastesse arvudesse saame tulemuseks elatusmiinimum (270 eurot) + keskmine vanaduspension (485 eurot) = 755 eurot. Selle raha eest saaks eakas kaaskodanik vähemalt vanadekodu kulud ilma laste abita katta, ehk jääb natuke ülegi.
Kiiremas korras tuleb poliitilise tähelepanu alla võtta piiriülese töötamise ja sotsiaalsete tagatiste teema. Märkimisväärne osa Eesti tööjõulisest elanikkonnast teenib elatist piiri taga. Meil kõigil on tuttavaid, kelle jaoks piiritagune töötamine on vanaduspõlve kindlustamise eesmärk. Niinimetatud “Eesti-Soome pensionär” ei ole enam kellelegi uudis. Noorsoo suundmusi arvestades hakkame peagi rääkima Eesti-Austraalia või Eesti- Hiina pensionärist. Siseriiklikus plaanis tuleb seda teadvustada ja ka arvestada. Peamine põhimõte oleks, mida vähem kodumaal panustad, seda väiksem on ka siinne pension.