Euroarmee versus NATO – vesi Kremli veskile
Plaan ei ole tegelikult uus, Juncker on rääkinud sellest juba ammu, kuid paljud asjatundjad ei ole selle realiseerumist reaalseks pidanud. Nüüd, mil idee suurim vastustaja, Suur-Britannia, on Euroopa Liidust lahkumas, on teema taas laual. Junckeri väitel pakuks Euroopa armee vastukaalu Venemaa agressiivsele käitumisele.
Lisaks olemasolevatele NATO standarditele tahetakse luua mingid Brüsseli standardid, ühine armeejuhatus, peastaap, ühine taristu jne. Kõik see tähendab senisele sõjalise koostööle täiesti erineva sisu ja vormi andmist. Asja ümber käib teatud hämamine ja keerutamine, sest paljud EL liikmesriigid ideed ei toeta. Komisjonis kardetakse, et kavas nähakse järjekordset sammu Euroopa Liidu föderaliseerumise poole, millega siin kahtlemata on ka tegemist - ühisarmee loomine nõuab täiendavat otsustusõiguste ja suveräänsuse loovutamist Euroopa Liidule.
Seni on olnud Eesti igati põhjendatult nende riikide seas, kes EL armee loomist ei toeta. Kuigi ka meil on neid, kes selle toetuseks on sõna võtnud (Tarand, Bahhovski jne), on kaitseanalüütikud, professionaalsed kaitseväelased ja enamus poliitikutest Junckeri kava vastu. See on selgelt meie rahvuslikke huve riivav. Kui seni on kaitseteemaliste otsuste tegemine rahvusparlamentide käes, siis ühisarmeele annab käsu lahingusse minna või mitte minna Brüssel. See tähendaks meie sõdurite elude ohtu panemist poliitikate nimel, mida me ei pruugi toetada ning halvimal juhul ka võimalikku mitte vastu hakkamist meie suunal algatatud agressioonile. Ei pruugi olla kindel, et kõik euroliidu riigid nõustuksid Venemaa vastu sõdima. Täna ei ole kasutatud ka juba olemasolevaid Euroopa lahingugruppe. NATO kollektiivkaitse aga toimib, kuigi meie õnneks pole seda veel vaja olnud sõjaliselt praktikas järgi proovida.
Võitlusvõimet ei tõsta
NATO riikide kaitse- ja võitlusvõimet juba olemasolevate vahendite ümberjagamine kahe struktuuri vahel ei tõsta, see tähendab olemasoleva panuse efektiivsuse langust või hoopis kasvavaid rahalisi kulutusi. Kuigi NATO-väliste riikide, nagu näiteks Soomele, ootused on kõrged, ei paku see neile NATO liikmelisusega kaasnevaid ja sarnaseid julgeolekugarantiisid. EL armee loomine muudab kogu tänase Euroopa kaitse üldpildi, vastutuse, juhtimis ja otsustusprotsessi ning lahustab, jagab ja kulutab ressurssi ehk teisisõnu vähendab NATO võimekust ja kaalu Euroopa julgeolekusüsteemis. NATO operatiivsus ja toimimine kahjustuvad, kuna senised ühe organisatsiooni liikmed peavad kõiki protsesse hakkama dubleerima ning kooskõlastama kahe struktuuri vahel. See muudab mõlemad aeglaseks ja kohmakaks.
Ning viimasena, kuid sugugi mitte väheolulisena on see, et EL armee vähendab kindlasti USA, Kanada, aga ka Suur-Britannia pühendumist Euroopa kaitsmisele. Transatlantilisel liidul on oma unikaalne väärtus ning see pole lihtsalt tähtis, vaid selle tähtsus on hoopiski tõusnud. Süsteemi lõhkumine, mis on hoidnud ja kaitsnud Euroopat viimase 70 aasta jooksul, või isegi rõhuasetuse kõrvalekandumine, on kõike muud kui mõistlik. Meil on vaja suuremat efektiivsust, suuremat sõjalist suutlikkust, suuremat p ühendumust, ehk paremat kaitset ja julgeolekugarantiid. Palju lihtsam ja operatiivsem on tegutseda ennast juba igati õigustanud ja toimiva NATO raamistikus.
Euroopa julgeolekustruktuuri alus ja garant on NATO ning kõigi selle liikmesriikide koostöö. Kaitsevõime ja suveräänsuse seisukohast, eriti tänase geopoliitilises olukorras (massiimmigrtsioon, islamiterrorism, Venemaa arrogantsus ja agressiivsus jne), kus Euroopas on nii sise- kui välisjulgeoleku riskid dramaatiliselt kasvanud, on NATO kõrvale paralleelstruktuuri loomine väga halb kava, millega ei saa mingil juhul nõustuda ega kaasa minna.
Koostöö peab siiski süvenema
Hoopis teine teema on Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide, mis suuremas osas omavahel kattuvad, koostöö ja sõjaliste võimete arendamine. See on vältimatu, nagu ka vajadus kõikide riikide kaitsekulutuste tõstmine kahele protsendile. Koostöö tähendab ühisõppuste ja hangete korraldamist, omavahelist koordineerimist ja ühilduvust, ühtseid standardeid, arusaamu, koostööd kaitsetööstuses, teadus- ja arendustegevuses jne. Seda ei asenda miski ja selleks ei ole vaja Euroopa armeed. See viib vaid tähelepanu kõrvale.
Kohati tundub, et tegemist on mingi sotsiaaldemokraatliku kavaga, sest Junckerile lisaks on Euroopa armee ideed toetanud näiteks ka Prantsuse ja Saksamaa sotsidest välisministrid. Nüüd aga peamine ja kõige olulisem küsimus - kellele kõik see kasulik on? Kes võidab sellest, kui NATO roll väheneb? Kes saab oma geopoliitilisi fantaasiaid veelgi julgemalt ja arrogantsemalt ellu viia, kui vastasjõud on nõrgestatud? Ma arvan, et sellele küsimusele ei ole keeruline vastata. Vastust teavad kõik - Euroopa julgeolekuarhitektuuri muutmine on üksnes Venemaa huvides.
