Kui hakkasin 20 aastat tagasi Eestit valdavalt saksakeelsete rühmadega risti ja põiki läbi sõitma, siis ma ei saanud veel päriselt aru, milline imeline aare on meid siin ümbritsev metsik loodus. Mulle olid muljet avaldanud välismaal nähtud kõrged mäed ja uhked kosed, aga turistid olid siiras vaimustuses sellest, mida nad Eestis kogesid. Nad imetlesid üle kõige meie lõputuna näivaid metsamassiive, mitte näiteks hiljem mainekujunduse vankri ette rakendatud rändrahnusid.

Külalistega looduses olles tulid muidugi alati jutuks meie looma- ja linnuliigid, inimeste ning metsiku looduse vastastikune mõju ja paratamatult ka jahipidamine, mis on paljudes Lääne-Euroopa maades väga tundlik teema. Selgitasin rahulikult, et meie elusloodusel läheb igati hästi, kedagi ei ähvarda küttimise tõttu väljasuremine. Rääkisin aastaid ülivõrdes RMK tegevusest riigimetsade majandamisel, matkaradadest, igameheõigusest.

Eesti loodust ja selle hoidmist käsitledes tundsin alati suurt uhkust ja rahulolu. Olin kindel, et see on valdkond, milles teised riigid võiksid meist eeskuju võtta, nii nagu e-riigi puhul.

Et kõik ei ole enam nii roosiline, sellest sain aru neli aastat tagasi uue metsaseaduse arutelude käigus, kui kriitiliste teadlaste ja kultuuritegelaste argumente lihtsalt ignoreeriti. Maapiirkondades oli ka järjest raskem aina uutest lageraielankidest mööda vaadata.

Kui kogenud loodusgiid rääkis oma koolitusel, et väliskülalisi häirib juba aastaid, kui palju ja kus (ka looduskaitsealadel) tehakse meil lageraiet ning et giidil tuleks seetõttu hooaja alguses külastatavad piirkonnad läbi sõita või vähemalt raieteatistega tutvuda, et koledamaid kohti vältida, arvasin veel naiivselt, et see kõik hakkab mind otseselt puudutama alles siis, kui minust saab ka loodusgiid.

Avalehele
276 Kommentaari
Loe veel: