Heiki Suurkask: meie mahakantud sõber Türgis

Türgi on meie liitlane ja pole meie asi ette kirjutada, kes peaks seda riiki valitsema.

Oli aasta 2004. Olin ajakirjanikuna Türgis Antalyas kajastamas esimese kristliku kiriku avamist selles riigis. Seda siis pärast usuvabadust soosinud Osmanite impeeriumi hävingut ning ilmaliku ja „euroopaliku” Türgi rajaja Mustafa Kemal Atatürgi võimuletulekut 80 aastat varem.

Kohale saabus ka peaminister Recep Tayyip Erdoğan, keda ümbritses kohe suur ring kohalikke võimukandjaid, kes tahtsid uue valitsusjuhi kätt suruda – niivõrd harjumatu oli seal kõrge riigijuhi astumine rahva sekka.

Erdoğan, keda oli eelnevatel aastatel üritatud seadusi väänates vägisi võimust eemal hoida, oli 2002. aasta valimistel teinud puhta töö. Sellest ajast alates pole ükski teine partei olnud suuteline tema loodud Õigluse ja Arengu parteid (AKP) võimult tõrjuma. Võimule tulles tõi just see partei sumbunud Türgi poliitikasse uusi ja vabamaid tuuli.

Praegu on aasta 2019, Erdoğan on 11 valitsusjuhiaasta järel olnud viis aastat ka Türgi president. Juba aastaid on Euroopa eelistanud kuulata tema konkurentide hädakisa Türgist, ka Eesti meedia hõiskab, kui opositsiooniline poliitik Istanbuli linnapea valimistel võitjaks tuleb. Ikka ja jälle peab küsima, kas me oleme liialt takerdunud stereotüüpidesse, mis võimaldab Türgi selle sajandi suurmehe tegudes näha üksnes negatiivset, autoritaarsuse püüdlusi ja füüsilist vägivalda mingite isikute kallal (kes on ise püüdnud teda vägisi võimult kukutada).