Helen Eelrand: rääkides kata suu käega

Alguses tundus see pentsik, kui mängijad ja treenerid hakkasid jalgpalliülekannete ajal omavahel suheldes suud peoga varjama. Mõni aasta hiljem näib, et samamoodi peaks käituma igal pool, eeskätt sotsiaalmeedias.

Viimastel nädalatel on mitu tuttavat äkki öelnud: tahaksin oma Facebooki konto sulgeda. Need on inimesed, kelle elu(kutse) nõuab aga paratamatult mingilgi määral avalikkusega suhtlemist. Jutt ei käi niivõrd tarbetust inforisust – mis sotsiaalmeediast paratamatult meie isiklikku ruumi tungib – ega ka paranoiast, et Suur Vend või Korporatsioon teab kõike, mida me teeme. Jutt käib sellest, kuidas kontekstist välja rebitud laused hakkavad mõnes postituses või kommentaaris elama oma iseseisvat elu.

Eks me, ajakirjanikud, oleme ise selles enim süüdi. Copy-paste-publish – ja kellegi suvalisest, võib-olla teinekord mõteteski läbi seedimata lausest saab suurelt tiražeeritud uudis. Osa neist (ka eneseturunduse eesmärgil) avaldatuist on lugejale üpris kummastavad. Mida hakata peale teadmisega, et Brigitte Susanne Hunt seksis sõidukis, mis oli paigutatud teise sõiduki sisse?