Heljo Pikhof: ratastooliga valima? Eesti jääb alla isegi Usbekistanile

Käisin möödunud aasta lõpus OSCE Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni liikmena Usbekistanis sealseid parlamendivalimisi vaatlemas.

Suurima üllatuse pakkus see, et kõikjal, kus me käisime, oli liikumispuudega inimestele juurdepääs valimiskastide juurde tagatud. Kaldteed olid ka kõige kehvemas seisus koolimajades, huvikoolides ja rahvamajades. Usbekistanis oli iseenesestmõistetav, et ratastooliinimeste jaoks olid ette nähtud eraldi märkega kabiinid ja pimedad said punktkirjas lugeda, kes on kandidaadid ja siis hääletada.

Seda kõike sai näha riigis, mis on pea kõigis eluvaldkondades Eestist kaugel maas, kus demokraatiaga ei ole asjad kaugeltki korras ja kus maapiirkondades lokkab sügav vaesus.

Võtame selle Kesk-Aasia riigi kõrvale Eesti, kus ligipääs valimisjaoskondade on jätkuvalt tõsine probleem, kuigi seis aasta-aastalt paranenud. Hinnanguliselt oli viimastel riigikogu ja europarlamendi valimistel ligi pooled Eestis asuvad valimisjaoskonnad sellised, kuhu ratastooliinimesed ja liikumisraskustega eakad, aga ka lapsevankriga valijad iseseisvalt ligi ei pääsenud.