Hendrik Osula autorikülg. Nutitelefonid koolis kohustuslikuks!
Oma kooliajal kogesin nii õpetajate võitlust tunnis paberkirjade saatmise ja „numbrimänguga” kui ka nutitelefonide klassidesse tungimist. Noorte jaoks uued ja huvitavad vidinad ei jõudnud õpetajate igapäevakasutusse sama kiiresti ning levis arusaam, et klassitunnis pole telefonidele kohta. See oli ka arusaadav, sest esmapilgul on ju tõesti tegu esemega, mis mängude ja suhtluskanalite tõttu tunnis õpilase tähelepanu hajutab. Kuid see ei pea tingimata nii olema.
Tartu ülikoolis haridusteadust õppides sattusin praktikal käies olukorda, kus minu antud füüsikaülesanded polnud pooltki nii põnevad kui uus ja värske suhtlusäpp Snapchat, mis enamiku noorte ekraanidel vilkus. Hakkasin oma koolikogemusele ja arusaamale tuginedes telefonide kasutamist keelama, mõtlemata kordagi sellele, et telefone saaks ja tuleks hoopis tunni ja õppega integreerida.
Eestis räägitakse palju haridusinnovatsioonist. Minu koduülikoolis avati uhkelt haridusuuenduskeskus, kus on kalleid tahvleid ja interaktiivseid lahendusi, mida saab tundides kasutada. Ent asjale lähenetakse vale nurga alt. Küsimus pole selles, kuidas klassiruumi uusi ekraane ja programme tuues õpilaste tähelepanu võita, vaid selles, kuidas olemasolevad ekraanid ja vahendid õppetöösse rakendada! Reaalsus on, et internet, arvutid ja eelkõige nutitelefonid on tulnud, et jääda. See ei ole mööduv nähtus nagu moe- või muusikatrend.
