Hent Kalmo: Puutumatus ja põhiseadus
Õiguskantsleri oktoobrikuise otsuse puhul polnud tõepoolest küsimus mitte niivõrd riigikogu liikmete immuniteedis, vaid põhiseaduses. Selle üle, kas saadikupuutumatust on tarvis toimiva kohtusüsteemiga õigusriigis, võib muidugi vaielda ja peabki vaidlema.
Et midagi on kirjutatud põhiseadusesse, ei tähenda, et see oleks igaveseks kivisse raiutud. Põhiseadustki saab muuta.
Peaaegu kõikjal Euroopas on immuniteet küll kõigist vaidlustest hoolimata alles jäänud, aga on ka uuenduslikumaid ja n-ö kompleksivabamaid riike: 2012. aasta suvel võttis Ukraina ülemraada vastu põhiseaduse muutmise seaduse, millega jäeti põhiseadusest välja rahvasaadikute puutumatuse garantii ning säte, mille kohaselt ei saa rahvasaadikuid võtta kriminaalvastutusele, kinni pidada ega vahistada ilma ülemraada nõusolekuta. Niisiis, milles küsimus? Kui vaja, asendame ka meie põhiseaduses, mille kohaselt „riigikogu liige on puutumatu”, sõna „on”, sõnadega „ei ole”!
Häda seaduses
Kuid seda ei saa teha õiguskantsler, kes on kohustatud täitma kehtivat põhiseadust. Ei pea tuhnima õiguskirjanduses, et teha selge eristus konkreetsete inimeste kaitsmise ja neid soodustama sattunud põhiseaduse sätte kaitsmise vahel. Õiguskantsler ei andnud hinnangut tegudele, milles riigikogu liikmeid süüdistati. Oktoobrikuine juhtum oli eripärane selle poolest, et õiguskaitseorganitele ei saanud midagi ette heita. Häda oli põhiseadust rikkuvas seaduses, mille alusel menetlejad tegutsesid. Õiguskantsler leidis, et tema riigiõiguslik roll ei luba tal immuniteediasjades panna pähe silmaklapid ja eirata põhiseadust.
Kummaline küll, aga õiguskantsler leidis ennast oktoobris kohtueelsete menetlejatega sarnasest olukorrast – ta järgis oma tegevust reguleerivat seadust, mille sobivuse üle õiguskorda võib vaielda, kuid mida oli ometi tarvis täita. See seadus andis talle põhiseadusliku puutumatuse kaitsmiseks laia pädevuse.
Seda, et kehtiva põhiseaduse loojad ei käsitanud õiguskantsleri osalust immuniteedi äravõtmise menetluses paljalt formaalse vahendusena, näitavad põhiseaduse assamblee materjalid. 1991. aasta sügisel tehti assamblee täiskogus ettepanek jätta õiguskantsler riigikogu liikmete kriminaalvastutusele võtmise menetlusest välja, sest muidu koonduvat ühe inimese kätte liiga palju võimu. Ometi ei leidnud see ettepanek toetust ja kartustest hoolimata jäi õiguskantsleri ettepanekuõigus põhiseadusesse püsima. Vaidluse tuum on nüüd selles, kas ka tänapäeval on ohte, mis õigustavad neile volituste kehtimise ajaks kriminaalmenetluslike lisatagatiste loomist. Veel kord, see on lahtine küsimus, mis ootab sisulist arutelu.
Igal juhul tasub neil, kes peavad puutumatust talumatuks igandiks, heita pilk ajalukku. Euroopas jõuti saadikupuutumatuse vajalikkus kahtluse alla seada ammu enne seda, kui Eesti Asutav Kogu 1919. aasta aprillis kokku tuli. Argumendid, mida parlamentaarse immuniteedi vastu sai tuua ja tänapäevalgi tuuakse, olid selleks ajaks hästi teada. Kummatigi on saadikupuutumatus leidnud tee kõigisse Eesti põhiseadustesse. Asutavas Kogus jutustas Lui Olesk loo sellest, kuidas ta garantii tarvilikkuse suhtes meelt muutis. Alguses olevat ta leidnud, et kuna Eesti on demokraatlik vabariik, pole immuniteeti tarvis. Viimane olevat „atawistiline pärandus meile sellest ajast, kus rahwaesitajad riigipeaga waenulises wahekorras olid”.
„Waenulises wahekorras”
Hiljem muutis Olesk enda sõnul seisukohta. Talle sekundeeris Jaan Vain, kelle väitel oli saadikupuutumatust vaja ka pärast isevalitsusele järgnenud üleminekuaega, kindlustunud demokraatiaga riigis. „Praegu ei ole meil õieti weel palju põhjusi karta, et wõidaks kusagil Asutawa Kogu liiget ootamatult arreteerida, nõnda ütelda kahjutaks teha, kuid meil puuduwad tagatised, et meil tulewikus ühel ehk teisel alal mingisugused wastuolud ei saa loodud.”
Kui pidada silmas, et saadikupuutumatuse säilitamise põhjendatuses on kaheldud vähemalt poolteist sajandit, paistab üsna kõnekana tõsiasi, et täielikult pole parlamentaarsest immuniteedist loobutud peaaegu üheski Euroopa riigis. Ometi on peaaegu kõik riigid möödunud sajandil läbi elanud rohkelt konstitutsioonilisi kriise, millele on järgnenud riigiõigusliku kogemuse taashindamine ja uue põhiseaduse vastuvõtmine. Uue lehekülje pööramise kogemus Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Kesk- ja Ida-Euroopas ning mujalgi viitab pigem sellele, et pärast riigikorda tabanud vapustusi soovitakse esinduskogu liikmete puutumatust hoopis kindlustada. Nii oli 1991. aastal ka Eestis.
Rahulike aegade naasmisel hakkavad muidugi taas kõlama kriitilised noodid. Eriti kujundlik on olnud debatt Saksamaal, kus liidu ja liidumaade sõjajärgsete põhiseaduste immuniteedisätteid tõlgendati nii laialt, et pikka aega arutleti küsimuse üle, kas politseiametnikud võivad mõõta liiklusõnnetusse sattunud parlamendisaadiku sõiduki pidurdusjälgi. Mitmed teisedki Euroopa riigid võtsid eelmise sajandi lõpus ette parlamendiliikmete kriminaalmenetlusliku staatuse reformimise, kuid see seisnes puutumatuse piiramises või regulatsiooni ajakohastamises, mitte immuniteedisätete põhiseadusest väljajätmises. See ei tähenda, et Eesti ei võiks minna teist teed. Aga nagu öeldud, selleks on tarvis muuta põhiseadust. Ongi hea, sest nõnda ei tormata ühe nördimust tekitanud juhtumi pärast ümber korraldama parlamentaarse demokraatia aluseid.
