„Pole see mingi kärbsemust! Kõik haritud inimesed söövad praegu homöopaatilisi ravimeid!” solvub Kiir. „Need puhastavad organismi!”

Jaan Imeliku ümber on seevastu kogunenud tüdrukud. Imelik jagab neile suurest kotist kompvekke ja tüdrukud muudkui kihistavad ning krabistavad kompvekipaberitega.

Siis saabub jaanitulele Kiir. Tal on kaasas suur purgitäis imelikke väikeseid terasid.

„Mis vigurid need on?” ajab Toots silmad suureks. „Kas saapanööbid?”

„Need on homöopaatilised ravimid,” vastab punapea tähtsalt. „Mamma sööb neid kogu aeg ja annab mulle ka. Need on väga tervislikud!”

Ta võtab purgist ühe terakese ja asetab selle pidulikult keelele. Pühaliku lõnksatusega neelab ta imerohu alla ja matsutab tükk aega suud.

„Küll oli hea!”

„Anna mulle ka!” palub Toots. Ta närib homöopaatilist terakest kõva raginaga ning tema öökullisilmad lähevad ehmatusest ümmarguseks.

„Maitseb nagu lambiõli!”

„Ise sa oled lambiõli!” turtsatab Kiir ja nihkub oma purgiga sinna, kus Imelik tüdrukutekarja keskel istub. „Olge lahked, kooliõed, homöopaatilised terad! Laske hea maitsta! Võta, Teele, see on kasulik!”

„Näeb välja nagu kärbsemust,” ütleb Raja peretütar halvustavalt. „Ei, ma söön parem Imeliku kompvekke.”

„Pole see mingi kärbsemust! Kõik haritud inimesed söövad praegu homöopaatilisi ravimeid!” solvub Kiir. „Need puhastavad organismi!”

„Võib-olla rätsepate organismi peab puhastama, teil vedeleb seal igasuguseid nööpe ja niidijuppe, aga talutüdruku organism ongi puhas,” lausub Teele. „Söö aga ise oma terakesi, Imelik hakkab kohe rosinasuppi keetma.”

„Rosinad on kahjulikud,” ei jäta punapea jonni. „Meil tehti ristseteks saia ja mamma lasi isegi saia sisse rosinate asemel homöopaatilisi terakesi panna.”

„Noh, siis on sellega aamen – mina nendele ristsetele küll ei tule!” kuulutab Toots. Purjus Lible kakerdab ligi, rüüpab pudelist viina ja viskab peotäie Kiire terakesi sakusmendiks peale.

„Ei, ega neil, hõkk, viga ei ole,” kinnitab ta. „Hamba all ei karju. Aga hapukurk on ikka etem peale võtmiseks.”

„Kas nende terakeste sees soola ka on?” uurib Tõnisson.

„Ei ole,” vastab Kiir solvunult.

„Mis neist siis süüa, puhas lurr,” mühatab paks koolivend ja silmitseb armunult tulel küpsevat põrsast.

„Harimatud inimesed,” pigistab Kiir läbi hammaste ja tahab südame kosutuseks veel ühe terakese süüa, aga purk on kadunud.

„Kus mu homöopaatilised terad on?” karjatab ta.

„Vahest viisid rotid ära?” pakub keegi.

„Rumalus! Rotid ei söö homöopaatilisi ravimeid!” lausub köster rangelt.

Eemalt kostab nuttu ja kisa. Toots on purgitäie homöopaatilisi terakesi Visakule püksi valanud ja see lubab nüüd õpetajale kaebama minna.