NSA andmekeskus Utah's Foto: Rick Bowmer, AP

Paljudel internetikasutajatel võib olla pisut imelik tunne, vaadates maailma reaktsiooni USA jälitustegevuse paljastusele. Nagu USA president Obama ja Suurbritannia välisminister William Hague koos paljude teiste kogenud poliitikutega ütlesid: mida peaks süütutel inimestel karta olema? Miks peaks NSA (National Security Agency) või keegi teine huvituma otsinguajaloost, Facebooki postitustest, Skype’i kõnedest, e-mailidest, chat’idest ja muust sarnasest?

Andmete kaevandamise tööriistad on arenenud viimase kümnendi jooksul tohutu kiirusega ja juba väga vähese sellise informatsiooniga saab joonistada väga detailse pildid inimeste elust. Ning sellisel pildil võib olla tõsiseid tagajärgi. Kas sul on kunagi olnud probleeme elektroonilise viisa saamisega, et reisida riikidesse nagu USA ja Austraalia (Suurbritannia kodanikele kehtiv süsteem – toim), mis uurivad eelnevalt külastajate tausta, või oled pidanud läbima põhjalikuma turvakontrolli lennujaamas? Oled sa kunagi mõelnud minna tööle riigiasutusse või firmasse, mis teeb enne tööle võtmist taustauuringuid? Või on olnud ehk probleeme tervisekindlustuse saamisega või krediidilepinguga, hoolimata tervislikust eluviisist ja õigeaegselt makstud arvetest?

Suurte andmemahtude (ingl „big data”) kasutamine mõjub revolutsiooniliselt sellistele protsessidele riigi- ja erasektoris. Suurtest andmekogustest läbi närides võib inimeste igapäevategevuste kohta leida igasuguseid huvitavaid mustreid. Näiteks võivad rasvased ja suhkrurikkad toidud supermarketi kliendikaardil olla huvipakkuvad kindlustusfirmadele, finantsteenuste pakkujatele ja isegi tööandjatele, kes muretsevad haiguspäevade pärast. Aga kas teadsid ka, et märkimisväärse aja kulutamine sõitmisele ühest kohast teise ja teleka vaatamine on samuti märgid lühemast elueast?

Üks telefonikõne Pakistani ei pruugi midagi tähendada, aga mis siis, kui kolm su telefoni- ja e-mailikontakti tegid viimase aasta jooksul sama ning sa külastasid üle-eelmisel kuul mõnd üsna radikaalset veebilehekülge, mis protesteerib „sõja terrori vastu”? Või ostsid kolm filosoofia ja ajalooraamatut, mida on eelnevalt leitud terrorismikahtlusega inimeste lugemisvara hulgast? Andmeanalüütikud otsivad tavaliselt palju keerulisemaid mustreid. Näiteks Google kasutab rohkem kui 200 „signaali”, et hinnata veebilehekülje kvaliteeti, mis omakorda määrab nende positsiooni otsingutulemuste seas?

Võimsad masinad ja tohutult andmeid

Sellised lähenemised vajavad tohutult võimsaid arvuteid ja tohutult palju andmeid. Teame, et NSA-l on mõlemad. Kaks miljardit dollarit maksev andmekeskus Utah’s, mis avatakse septembris, võib väidetavalt töödelda triljoneid terabaite informatsiooni. Endised NSA töötajad on rääkinud, et sealsed süsteemid suudavad käsitleda triljoneid andmekildusid ja võrrelda nende omavahelist sidet. See selgitab ka, miks Verizonil ja ilmselt ka teistel telefonifirmadel on kästud üle anda täielikud nimekirjad kõikidest tehtud kõnedest. Selleks, et leida kahtlaseid mustreid, eriti inimeste vahel, kes on aja jooksul olnud seotud kahtluse all olevate isikutega.

Samasuguseid tohutuid infokogusid suhtlusest („metadata”) hindab kahtlemata luureanalüüs. Kes räägib kellega ja millal, millisest asukohast, kombineerituna külastatud veebilehtede infoga võib olla sama paljastav kui kõnede pealtkuulamine või meilide lugemine, kuid üldjuhul pälvib see oluliselt vähem õiguskaitset. Pole selge, kuidas täpselt Prismi süsteemi kasutatakse, et pääseda ligi infole, mida talletavad firmad nagu Microsoft, Google, Facebook ja Apple. Kuid USA seadus välise jälitustegevuse kohta on selge: mitte-ameeriklasi väljaspool riigipiire võib kiusata ja seda ilma põhiseadusliku kaitseta. Samuti ei ole monitoorimine piiritletud pelgalt kitsa rahvusliku julgeoleku ega terrorismivastase võitlusega.

The Guardiani paljastused on teinud selgeks, et me vajame nüüd globaalset arutelu selle üle, kui kaugele võivad luureagentuurid minna oma jälitustegevuses ja analüüsis ja milline õigusabi ja järelevalve peaks olemas olema – seda väljaspool ametnike poolt suletud uste taga tehtud läbivaatusi, salajasi kohtuprotsesse ja julgeolekukontrolli.

Mida peaks ülejäänud maailm mõtlema sellest, et riik, mis ei paku riigipoolsele jälitustegevusele praktiliselt üldse õigusabi, hoiab enda käes isiklikku informatsiooni?

Enam ei pruugi kehtida ütlus „härrad ei loe üksteise kirju”, nagu endine USA riigisekretär Henry L. Stimson end väljendas. On ebatõenäoline, et näeme NSA-ga Stimsoni 1929. aasta USA Cipher Bureau (šifreerimisbüroo) sulgemise kordust. Kuid meil on vaja palju paremaid mehhanisme, mis kindlustavad selle, et kogutud andmeid ja nende analüüsitulemusi ei kasutata millekski muuks kui legitiimseteks valitsuse ülesanneteks, nagu seda on näiteks terrorirünnakute ärahoidmine.

Copyright Guardian News & Media 2013

Ian Brown on Oxfordi Interneti Instituudi vanemteadur, tema teadustöö põhisuunad on avaliku strateegia probleemid seoses informatsiooni ja internetiga.