Ilona Martson: Maimik, Tolk ja tänapäeva eesti pere
Tõsi ta on: kui keegi oleks kaksteist aastat tagasi öelnud, et tulevikus hakkavad Rain Tolk ja Andres Maimik tootma pereseriaali, oleksin pidanud seda naljaks. Aga aeg on edasi läinud ja minu vanad silmad peavad seda nägema: pärast Esto TV provokatiivseid dokke, Uuspõllu Tartu-trippi ja „Kormoranide” vanade peerude seiklusi, eelkõige aga pärast vahedat „Umbkottide” pilootprojekti, on ette võetud tänapäeva eesti pere. Mis koosneb koolis emakeeleõpetajana leiba teenivast isast, Vanemuise teatris näitlejana töötavast emast, pereellu pidevalt sekkuvast vanaemast ja pöörasest kaksikutest poiste paarist.
Ehk nagu seriaali idee autor Rein Pakk esilinastusel sedastas: kunagise Esto TV tegijad on lapsed saanud ja nüüd mõistavad, mida see tähendab.
Aga tähendab see seda, et tänases eesti peres toimub samasugune kamm nagu kogu tänases Eesti ühiskonnas, kus ainuke viis supist terve psüühikaga välja tulla on säilitada kõva närv ja hea huumorimeel. Ei, see pole tõesti Siberi lihtsat elu jäädvustama sõitnud pisipere positiivne ninnunännu (keedan kapsasuppi, ossa, kui lahe!). „Hakkab jälle pihta...” näitab meile, vastupidi, Eesti elu. See on vahel küll karmivõitu, aga ühtlasi piinlikkuseni naljakas ja pakub kuhjaga samastamisvõimalusi.
Perekond on ju midagi, mille eest ei saa ära joosta. Ühiskonnaelu eest näiteks saab ja väga hästi. Sa võid ju lehest lugeda, et Reformierakond valetab jälle, aga sa võid selle ka lugemata jätta ja oma elu edasi elada. Kuid kui elu on sind õnnistanud hüperaktiivsete lastega, siis neid juba naljalt ära ei unusta. See on koorem, mida oled sunnitud seljas tassima, saatjateks kõrvaltvaatajate, sugulaste ja kolleegide hukkamõistvad pilgud. Nemad, kõrvaltvaatajad teavad ju ülihästi, kuidas lapsi kasvatada! Ainuke asi: nende teadmine on põhiosas teoreetiline ja tegelikust elust oma paarkümmend aastakest maas...
Kuid „Hakkab jälle pihta...” pole ainult tragikomöödia laste kasvatamisest. See on seriaal eesti mehest. Helgur Rosenthali kehastatud Raimond on klassikaline „möku” eesti mees – tagasihoidlik introvert, kes püüab oma ema, naise, eksnaise, koolidirektori ja tont teab veel kelle sussi all elades siiski ellu jääda. Selles kujus on läbisegi koomilist ja traagilist, kuid ka mingit kangekaelset kõige kiuste „oma liini” ajamist on seal ka. Aga katsu sa ajada oma liini, kui sinu abikaasa (Ragne Pekarev) on jõuline, ilus ja isepäine teen-mis-tahan-tüüpi. Ja ema (Kais Adlas) on teeme-sääsest-elevandi-tüüpi. Kõik need kolm kuju on tänases eesti elus omal kombel krestomaatilised. Me kõik tunneme kedagi, kes on nende moodi.
Küsimus on selles, kas eesti inimesed suudavad seriaali omaks võtta. Kas eesti televaataja tahab vaadata sarja, mis on üles ehitatud hoopis teistsugusele huumorile kui see, mis on tuttav „Õnne 13-st” ja „ENSV-st”? Kas ta oskab ennast ekraanilt ära tunda? Rõõmustav on näha ekraanil värskeid, pealinna televisiooni poolt trööpamata Vanemuise ja Ugala näitlejaid. Ikka on tore, kui saad pühapäeva õhtul suutäie naerda. Aitab natuke vastu seista halli argielu igapäevasele jälkusele, enne kui see jälkus jälle pihta hakkab. See on suur asi.
