Adik Levin

Olen selle põlvkonna pediaater, kes ka ise omal ajal soovitas lapse toiduks nii lehmapiimast valmistatud kui ka kunstlikke segusid. Mul on praegu häbi, et ma toona noortele emadele nõuandeid jagades ei pööranud emapiima tähtsusele küllaldast tähelepanu. Meie sundisime emasid lapsi toitma korrapäraste kolmetunniste intervallidega, mis pole aga üldse õige. Laps peab saama emapiima siis, kui tal on kõht tühi. Meie õigustuseks on ainult see, et nii meid õpetati ja sellised olid tolle aja reeglid.

Õnneks muutus kõik 1980-ndate lõpus ja ka Eestis hakkas liikuma laste rinnaga toitmise kohta õiget informatsiooni. Lähiriikide spetsialistid ja meie oma naiste- ja lastearstid ning ämmaemandad aitasid kaasa vana süsteemi kiirele lammutamisele.

Minul on oma arstipraktikast jäänud väga positiivne mulje sellest, et meie emadel endil on väga kõrge motivatsioon toita oma last loomulikul viisil rinnast. Arvan, et ehk on seda soodustanud sajandeid kestnud talukultuur, kus vanem põlvkond õpetas ja toetas nooremaid.
Praeguses Eesti Vabariigis olid laste rinnaga toitmiseks lausa ideaalsed tingimused selle ajani, kuni soolise võrdõiguslikkuse aktivistid hakkasid meile selgeks tegema, et pole vahet, kas vastsündinuga on kodus isa või ema ning et isal on isapuhkuseks samad õigused kui emal emapuhkuseks. Õigus ju võib olla, kuid kas siis isa hakkab toitma oma last rinnast? Ere näide sellest, kuidas võrdõiguslikkuse nimel eiratakse lapse õigust tervisele, mille suudab tagada vaid see, kui tema toiduks on ema rinnapiim. Ärgem meie, täiskasvanud, seda unustagem, kui oma õigusi taga ajame. Lapsed ise ei saa ju oma õiguste kaitseks sõna võtta.
Kui vaatame statistilisi näitajaid aastatest 2003–2009, siis kuni kuue nädalani toitis oma lapsi rinnast 83–88% emadest, kuni kolme kuuni 66–74% ning kuni kuue kuuni 44–53%. On see vähe või palju? Võrreldes 20 aasta taguste näitajatega on see loomulikult parem. Kui aga võrdleme end Põhjamaadega (v.a Soome), siis jääme meie neist tunduvalt maha ning meil on veel palju ära teha. Olen aru saanud, et pärast sünnitusmajast väljakirjutamist emad ei teagi, kust rinnaga toitmise raskuste korral infot või abi saada. Kahju, et ka sünnitusmajades minnakse toitmisprobleemide tekkimisel kergekäeliselt üle pudelile ja lutile. See on muidugi kergem tee, kuid kui püüda aidata iga last ja iga ema, viiks see meid kindlasti parimate riikide sekka.

Väheväärtuslik toit
Viimastel aegadel kuuleme palju sedagi, et juba esineb ka rinnapiimaga toidetud lastel allergiat. Ühel kolmandikul või enamatelgi vastsündinutel võib esineda allergia sümptomeid, vaatamata sellele, et neid toidetakse rinnapiimaga. Loomulikult ei saa siin süüdistada emasid, vaid kurja juur peitub meie kõikide menüüsse kuuluvas lisaainetest saastatud väheväärtuslikus toidus. Vaatamata sellele, et allergia kimbutab paljusid lapsi ja peresid, on rinnapiimas üle 20 faktori, mis aitavad last adapteerida väliskeskkonnaga ja kaitsevad teda ohtlike infektsioonide eest. Rinnapiimal lihtsalt pole ega tule võrdväärset alternatiivi.

Rinnapiima nädalat peetakse ligi 180 riigis. Meil Eestis on vaja pöörata sellele teemale palju rohkem tähelepanu, sest meie näitajad ei ole kaugeltki heas korras ega parane iseenesest. Me peame teadma ja pidevalt meeles pidama, et rinnaga toitmine on lapse kehalise, bioloogilise ja vaimse tervise ainus, õige ja peamine alus.