INDREK MUSTIMETS: Presidendi eest valede sõnadega rääkimas

Koalitsioonivalitsuse juhtkuju Villu Reiljan on eestlastele tõde kuulutamas – Ameerika ja Venemaa on kahtlase kuulsusega maad, sest seal on elanud nii Ene Ergma kui ka Toomas Hendrik Ilves.

Pilt on muidugi väga õudne – saada Moskva või Columbia ülikoolist esmaklassiline haridus ja teha omal alal omaenda teadmistega väga hea karjäär, on ju muidugi taunitav. Elada, õppida ja tööd teha USA-s või NSV Liidus ning seda taunida – meenutab see nõukogulikke satiiriajakirju, milles just seesugust pilapiltlust ja sõnaalandust harrastati.

Või mis see siis on: “Mingil juhul ei soovita Kadriorus näha inimest, kes on seotud kahtlaste, korruptiivsete äritehingutega või sõltub mõnest välisriigist.” Need sõnad ütles Reiljan hetkel, mil tundmatuid suurusi valimiskarussellis enam ei olnud ja Reiljan leidis Ergmas, Ilveses, Jaan Manitskis ja Jaak Aaviksoos olevat miskit ülal nimetatud kurjast!?

See, et Eesti praegune president (erinevalt Ilvesest ja Ergmast) on kuulunud kommunistlikusse parteisse ja selle juhtladvikusse, on muidugi tühiasi ja seda võiks eesti rahvas võtta kui kvaliteedimärki – presidendiks on pürgimas puhaste paberitega Saaremaa poiss.

Juhtides ja avades meie silmi teadmisega, et Ene Ergma laubal on silt “Moskva” ja Toomas Hendrik Ilvesel vastavalt “USA”, on muidugi omamoodi märk tühjast meelest. Märk sellest, et sõnad ja sõnavara on otsa saanud. Või kuidas tõlgendada Maalehes (20.07) sõna võtvat Ando Lepsi, kes ütleb: “Arvan, et Arnold Rüütlit, tema tööd ja minevikku teab rahvas märksa paremini kui teati Lennart Meri tegemisi mitme võimu ajal, eriti tema igapäevatööd Nõukogude luureorganites eesti rahva vastu. Kuid siis polnud kuulda aatemeeste tahtmisest talle küsimusi esitada”.

Ikka vanas rasvas

Minul hakkas üsna kõhe. Me ju teame, et seesama Leps on sellesama lausega ratsutanud terve oma parteilaseks olemise õnnetu aja, kuid lõpuks ometi võiks keegi ka oma sõnade eest vastutama hakata ning neid sisu ja faktidega täita (või vähemalt see toimetaja, kes selle lause lehte toimetas, võiks leida sellele lausele katte).

Villu Reiljanit kuulates jääb paratamatult mulje, et äkki too kommunism ongi juba saabunud, sest president räägib meil ju kellegi teise häälega. Tegelikult ju president esineb iga nädal kuskil ja räägib rahvaga. Räägib külaliste ja teiste tähtsate isikutega. Neis sõnades ei ole aga enam midagi tähelepanuväärset. See on seesama kellegi teise poolt ettevalmistatud möödarääkimine riigist, mille on üks ühele presidendilt üle võtnud Villu Reiljan, kes ei räägi asjast, vaid talle endale teada-tuntud ohtlikust “Ameerikast” ja “Moskvast”. Võib-olla meeldiks Rüütlile rääkida Ameerikast ja Nõukogude Liidust midagi positiivset, midagi sellist, nagu ta Bushi või Putiniga kohtudes räägib, aga Villu, näe, võtab tema eest ise sõna ja valab presidendikandidaadid tõrvaga üle.

On maru lihtne öelda, et president ei ole veel presidendikandidaat ja ta räägib siis, kui ta on kandidaat. Raske on aga kuulata presidenti siis, kui ta on juba ametisse nimetatud. Ja mitte valitud. Ja just nõukaaegset retoorikat kasutades nimetatud.