Ivan Orav: Balti kett oli katkemas
Tervisi põrgust!
Täna tähistame Balti keti 25. aastapäeva. See suurejooneline ettevõtmine, mille eesmärk oli hirmutada Vene kosmonaute, oli tõesti võimas ja täitis oma eesmärgi igati.
Tervelt kahe orbitaaljaama meeskonnad keeldusid Maale tagasi pöördumast, kuna olid märganud Nõukogude Liidu lääneosas ilmatu suurt ussi.
Kuid ei maksa unustada, et keti moodustamisel esines ka ülimalt kriitilisi hetki. Mäletan selgelt, kuidas Rahvarinde staapi helistati ja torusse karjuti:
„Appi! Häire! Ketis on nõrk lüli!”
Kihutasime otsekohe koos Savisaarega sündmuskohale. Selgus, et segadust tekitas paks ühe käega mees. Kohalik korrapidaja oli meeleheitel, sest ühe käega inimest on ju keeruline ketti sobitada.
„Olen eestlane ja soovin seista Balti ketis!” lõugas invaliid.
„Aga kallis sõber, sa ei saa ju oma vasakpoolsel naabril käest kinni võtta,” sosistas korrapidaja heitunult. „Kett katkeb ja me ei saa kunagi iseseisvaks!”
„Mida mina teha saan, et ma rängas tööõnnetuses käe kaotasin!” õiendas mees. „Kas ma olen nüüd sellepärast teise järgu inimene? Mina nõuan endale kohta ketis!”
Savisaar võttis juhtimise otsekohe enda peale.
„Milles küsimus?” ütles ta. „Te hoiate parema käega kõrvalseisjal käest, aga vasakpoolsele naabrile ulatate vasaku jala.”
„Mis rumal jutt see on?” polnud invaliid nõus. „Ma olen eakas inimene, ma ei suuda ühe jala peal seista! Ma pole tsirkuse akrobaat! Ma kukun ümber!”
See oleks olnud muidugi täielik katastroof, kuna oli ilmselge, et kui nii kerekas isand pikali kukub, tõmbab ta endaga kaasa pool Balti ketti ja õilis üritus ongi mokas. Kuid Savisaar ei andnud alla.
„Olgu, kui te ühel jalal seista ei soovi, ärge siis seiske,” teatas ta. „Õnneks on teil väga suured tuharad! Tõesti, nagu oleks kaks kapsapead püksi topitud! Vaat nendest haarabki kinni teie vasakpoolne naaber! Olge lahke, preili!” pöördus Savisaar invaliidi kõrval seisva koolitüdruku poole. „Kahmake aga peoga selle mehe kannikatest kinni!”
Neiuke puhkes nutma ja raputas energiliselt pead. Oli näha, et ta mingi hinna eest Savisaare palvet täita ei soovi.
Siis sekkus üks pikk lihaseline mees.
„Kuule, tüdruk, vahetame kohad ära,” ütles ta jämeda häälega. „Mina võin ise selle taadi tagumikust kinni hoida, mina musta tööd ei karda. Töötan lihakombinaadis, seal tuleb vahel lausa soolikates sorida, ma olen igasuguse lögaga harjunud.”
„Aga mina pole nõus, et keegi mind tagumikust krabab!” karjus ühe käega mees. „Ma keeldun kategooriliselt!”
„Võib-olla on tõesti parem, kui me tagumikud mängust välja jätame,” arvasin ka mina. „Kreml võib seda meie vastu ära kasutada!”
„Aga mida me siis teeme?” hüüatas Savisaar. „Meil on lõppude lõpuks kiire!”
Olukord näis tõesti lootusetu. Õnneks möödus meist samal ajal Heinz Valk. Kunstnikuna leidis ta kohe hea lahenduse.
„Aga meisterdame mehele saba,” pakkus ta ja üks-kaks-kolm oligi ta selle kingapaeltest, traksidest ja lipsust kokku sõlminud. Saba seoti invaliidi vöö ümber ja lihakombinaadi töötaja hoidis selle teisest otsast pidulikult kinni.
Balti kett ei katkenud!
