.

„Muidugi olen, kus ma siis olema peaksin?” imestasin mina. „Ega surnu pole mutt, et hauast tunneleid kaevab. Lesin rahulikult ja meenutan noorust.”

„Näed, tõin sulle natuke külakosti,” ütles Ansip ja pani mu hauale pärja. Meil on selline kokkulepe, et minu hauale tuuakse ikka aeg-ajalt pärgasid, kusjuures lillede vahele on peidetud väike lapik viinapudel ja pakk sigarette. Ise ma suitsumees pole, aga kas või Jaan Tõnissonile on hea pakkuda. Tema haud on kahjuks teadmata, sinna suitse viia ei saa.

„Aitäh, hea laps,” tänasin ma Ansipit. „Kulub ära!”

„Ivan, mul on üks mure ka,” ütles Ansip. „Kas sa ei tahaks mulle appi tulla? Oleme parteis mõelnud, et kui äkki looks ühe sellise Tarkade Kogu, mis hakkaks meile nõu andma. Kas sina ei tahaks sinna kuuluda?”

„Taevake, sa tuled mind veel haua põhjast riigiteenistusse kutsuma!” olin ma väga üllatunud. „Ja kust üldse korraga selline mõte – tarkade nõu kuulata? Siiamaani olete ju ilma hakkama saanud?”

„Nojah, aga nüüd tekkis juhatuses selline plaan. Et äkki on abiks.”

„Aga kas siis maa peal enam ühtegi tarka pole?”

„Võib-olla on, aga ma ei tunne kedagi. Saad aru, ma ei suhtle selliste ringkondadega.”

„Aga kas sa ise oled siis loll?” küsisin mina.

„Ei, loll ma kindlasti ei ole! Ma olen isegi katset teinud. Tead ju küll, öeldakse et loll saab ka kirikus peksa. Ma nimme läksin kirikusse, aga mitte keegi mind ei löönud. Oldi väga viisakad.”

„Jah, aga ega siis see kõnekäänd ei tähenda seda, et sind lüüakse! See võib tähendada ka seda, et sa saad petta!”

„Petta ma ka nagu ei saanud,” arutles Ansip. „Kirikus oli väga tore, algul lauldi, siis tuli mustkunstnik ja palus, et ma oma rahakoti ja käekella tema torukübarasse paneks. Ütles, et ta kaotab need ära ja käskis mul silmad kinni panna ning sajani lugeda. Mina ei uskunud, et selline trikk võimalik on, paningi silmad kinni ja lugesingi sajani – ja kujutad ette, minu rahakott ja kell olidki kadunud! Hämmastav! Lausa nõiad!”

„Oi, kallis Andrus...” alustasin mina, aga Ansip kõneles õhinaga edasi.

„Rääkisin sellest juhatuses ja Michal ütles, et tema nõidust ei usu. Läksime siis uuesti kirikusse ja Michal pani oma rahakoti sinna kübarasse ja mina panin Langi käest laenatud rahakoti ja usu mind, Ivan – me ei pidanud isegi sajani lugema, juba viiekümneni jõudes lubati meil silmad lahti teha ja rahakotid olid jälle jäljetult kadunud!”

„Sul on õigus, sa vajad abi...” ütlesin mina, aga Ansip ei peatunud.

„Meie muidugi ei jätnud jonni. Kutsusime Kalev Lolli, vabandust Lillo, ja ütlesime, et korja kõigi juhatuse liikmete rahakotid ja kellad kokku, saime pool kartulikotitäit! No sellist kompsu juba nähtamatuks ei võlu! Läksime aga jälle kirikusse ja kott muidugi kübara sisse ära ei mahtunud, seal sees oli ikka ropult raha ja kümme kuldkella ja Keit Pentus oli pannud oma kihlasõrmuse. Meie juba rõõmustasime, et oletegi jännis, vennikesed! Aga mustkunstnik ütles, et kübar polegi tähtis, võib panna koti ka niisama pingi peale ja käskis meil jälle silmad kinni panna. Meie panimegi, aga ise pidasime peent naeru, olime kindlad, et sedapuhku jääb nõiameister hätta. Aga arva ära, Ivan, mis tegelikult juhtus?”

„Kott oli kadunud.”

„Täpselt! Uskumatu! Ma võin nüüd küll käe südamele panna ja öelda – mina olen oma elus imet näinud!”

„Jah, Andrus, viimane aeg on moodustada teie erakonna juurde Tarkade Kogu. Ma katsun põrgust järele kuulata, äkki Sokrates, Kant ja Hardi Tiidus on huvitatud.”