Liigume ka vähehaaval tagasi seisus-ühiskonna poole. See kõik ei ole vahest nii halb, kui arvame. Demokraatia allakäigust kirjutas juba Platon ja võibolla see on paratamatu.

Ent Euroopas ei ole hääd riigikorra mudelit, mille juurde tagasi minna. Euroopalikud monarhiad vaevalt oleksid praegustest demokraatiatest-postdemokraatiatest paremad ja tõhusamad, diktatuurid toetuvad liialt nõmedale populismile, rahvuslusele ja kõige enam – toorele jõule.

Vahest oleks nüüd aeg vaadata ida poole ja võtta mutatis mutandis üle Hiina süsteem, mis on seni maailmas olnud kõige edukam riigikord, ta on püsinud üle kahe tuhande aasta ja on viimasel ajal Hiinas uuesti ausse tõusnud.

Hiina riigikord ei ole demokraatlik, riiki ei valitse rahvas, vaid selleks vastava hariduse saanud ja seda eksamitel ning praktikas tõestanud inimesed. Ent need inimesed ei päri oma ametit, vaid selle annavad neile nende võimed. Põhimõtteliselt võib kõrge õukondlase poeg eksamitel põruda ja vaese talupoja poeg tõusta karjääriredelil kõrgele.

Muidugi oli ka Hiina ühiskonnas parasjagu korruptsiooni ja vaese lapse õppimisvõimalused palju viletsamad kui jõuka pere pojal. Kuid ka siin püüti õigluse poole ja mõnigi kord leidis andekas vaene poiss endale sponsorid, kellele hiljem tasus tänuvõla.

Ma arvan, et ka meil, nii Eestis kui Euroopas, tuleks riigiasju ajama lasta ainult neid inimesi, kellel on selleks piisav ettevalmistus. Kui keegi tahab saada parlamenti, mingu kursustele, õiendagu eksamid jurisprudentsis, majanduses, sotsioloogias, ajaloos ja võibolla veel milleski, sellise saadiku haridusmiinimumi koostamine pole eriti keeruline.

Et rahva hääl valitsejateni jõuaks, võib luua mingi vahetevahel koos käiva kogu, analoogselt näiteks meie presidendi-valimiskogule. Ja kasutada sihikindlalt arvamusuuringuid.

Riigil peaks olema ka kõrgem autoriteetne riigipää, võibolla oleks kõige parem, kui tal oleks aadlitiitel või midagi selletaolist. Riigipääl peaks olema volitus sekkuda rasketes olukordades, nii et tema otsus, tema sõna oleksid üle ka parlamendi otsustest.

Ta oleks tavaliselt rohkem sümboolne president või kuningas, nagu enamikus riikides, ent mõnel otsustaval hetkel saaks temast põgusalt ainuvalitseja. Loomulikult teeks ta oma otsused kohustuslikult konsulteerides nõukojaga, kuhu kuuluks poliitikuharidusega ja poliitikukogemusega inimeste kõrval inimesi muudelt aladelt.

Rahval on niisugust valitsejakuju tarvis, tema kehastab riiklust ja ajalugu paremini kui valitud, propaganda ja reklaamiga ametisse saanud riigipääd ja teised poliitikud.

Eks maailm liigubki võibolla tasapisi tagasi monarhia poole, presidendivõim oli mõnda aega Bushide perekonna käes isegi Ameerikas, nii pole valitsevad dünastiad ainult emiraatide, Põhja-Korea ja Aserbaidžaani eripära. Ent neilt pole meil midagi õppida, küll aga vanast Hiinast.