Jan Kausi elamus: kuidas ma Rein Rauale eksamit tegin

Mu elu üks suuremaid elamusi on seotud ajaga, mil õppisin Eesti humanitaarinstituudis (EHI), kuhu läksin enesekindla noore inimesena, kes arvas, et ta on päris tark, ja kes mõistis õpingute käigus, et mida rohkem sa avastad, seda kaugemale nihkub silmapiir. Janu teadmiste järele on ainus janu, mida ei saa kustutada.

Hakkasin sellest aeglaselt aru saama pärast seda, kui otsustasin minna maailmakirjanduse eksamile, mida võttis vastu Rein Raud. Selle eksami kohta liikusid koolis kummalised lood. Üldiselt peeti seda tudengite seas lootusetuks ettevõtmiseks. EHI käilakuju Raud ei käsitlenud oma entsüklopeedilises tarkuses ainult õhtumaade kirjandust, vaid ka jaapani, hiina, pärsia, india ja araabia kirjandust. Otsustasin siiski eksamile minna. Õppisin eksamiks kolm kuud, jättes hooletusse ülejäänud ained. Lugesin ja kordasin iga päev vähemalt kolm-neli tundi. Eksam toimus 17. juunil 1995, kellaaega ei mäleta. Pärast seda kadus Rein Raud mitmeks kuuks, nii et ma käisin terve suve ärevalt ringi. Sügisel kolis EHI Sakala tänavalt Salme keskusse ning kui ma uksest sisse astusin, nägin kõigepealt tunniplaani uurivat Rein Rauda, kes mind nähes heitis justkui pilvepiirilt üle õla: „Ah, Kaus, jah, te saite cum laude.” Tuikusin otse uksest välja tänavale. Mulle tuli vastu üks kooliõde oma peigmehega, ma pasundasin talle uudise ja tuikusin edasi. Peigmees oli pärast tüdrukult küsinud, et kas tüüp oli laksu all. Ei, vastanud tüdruk. Muide, ma suudan siiamaani kas või une pealt öelda, mis aastal kirjutas Yoshida Kenkō oma „Igavuse võrsed” või kuidas Li Bo Jangtse jõel suri.

Saan nüüd aru, et maailmakirjanduse eksamile minek oli seotud intuitiivse sooviga saada jagu mind pidevalt kummitavast ebakindlusest ja ajuti haiglasest enesekriitikast. Eksami tegemise hetkeks olin ma juba EHI-s piisavalt kaua õppinud, et mõista oma teadmiste tagasihoidlikkust, olin enam-vähem veendunud, et sellise kaliibriga eksamilt pole võimalik saada positiivset tulemust. Aga siis otsustasin, et just nimelt sellise veendumuse tõttu tulebki proovida. Võib-olla hakkasin tänu maailmakirjanduse eksamile uskuma pigem töökusse kui andesse – maailma mõistmist ja tundmaõppimist saab igavesti arendada. Samuti kinnitas see kogemus, et liigne enesekriitika on sama probleemne kui liigne enesekindlus. Nende kahe otspunkti vahel tuleb leida tasakaal.