Jõudu tööle, eesti kunstimeistrid!
Kumus on üleval tore näitus „Ajalugu pildis – pilt ajaloos”, kus meie minevikku saab näha kunstnike pilguga. Alates juba nii muistsest ajast, kui maa peal kolas veel ringi Kalevipoeg ja Vanemuine Kungla rahvale laulis, kuni Nõukogude okupatsioonini välja. Sinna vahele mahuvad Jüriöö ülestõus ja Mahtra sõda, rahvuslik ärkamine ja Vabadussõda. Ja minul, kes ma kõiki neid kangelaslikke ajajärke ju ise näinud pole, on tore vähemalt pildilt vaadata, kuidas kõik omal ajal välja nägi.
Kurvastav on ainult see, et sugugi ei leidu heroilisi tahvelmaale uuemast Eesti ajaloost. Ometi oleks järeltulevatel põlvedel sääraseid pilte väga vaja! Sellepärast ongi mul eesti kunstnikele mõned ettepanekud. Vahest võtate pintsli kätte ja teete ära?
„Heinz Valk kõneleb lauluväljakul”. Kindlasti võiksid hõiget „Ükskord me võidame niikuinii!” peale inimeste koguneda kuulama ka väiksemad ja armsamad loomad: oravad, jänesed, kitsekesed. Hunte ja karusid pole tarvis! Küll aga ei teeks paha, kui Heinz Valgu pea kohal taevas oleks näha esivanemate vaime: Koidulat, Kreutzwaldi, Pätsi, Kuperjanovit.
„Eesti rahvas läheb in corpore Balti ketti”. See pilt peaks olema vähemalt sama suur kui „Napoleoni kroonimine” Louvre’is, et võimalikult palju eestlasi peale mahuks. Esiplaanil paljulapseline pere, pesamuna on Balti ketti kaasa võtnud ka Buratino. Vanaema komberdab kepi najal, kuid tema nägu on naerul, kaela on ta sidunud sinimustvalge rätiku.
„Arnold Rüütli selg jääb Kremlis sirgeks”. Näeme maalil poliitbüroo istungit, kuhu on kutsutud aru andma ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimees. Gorbatšovi ja teiste kommunistide ilme on õel, nad on küürus, otsekui hüppevalmis metsloomad, sõrmed harali kui kulli küüned. Mõnel eriti tagurlikul persoonil võiksid ülahuule alt välja ulatuda pikad kihvad. Seevastu Arnold Rüütel seisab monstrumite ees rahulikult, selg sirge, pilk suunatud aknast välja, kust paistab Kuldne Kungla.
„Savisaar murrab võilattu sisse”. Selle maali meeleolu on heroiline. Võilao uks ongi juba maha löödud ja eredas valguses seisab Savisaare majesteetlik kuju, ilme otsustav ja range. Tema selja tagant langevad hämarasse ruumi päikesekiired ja panevad kollase või kullana särama. Põrgudeemoneid meenutavad spekulandid püüavad kabuhirmus põgeneda, nende silmamunad on ehmatusest pealuust välja tungimas, keeled ripakil. Ühel küürakal, kääbusekasvu hangeldajal on võipakk ikka veel hambus.
„Mart Laar ostab Iisraelist relvi”. Näeme stseeni idamaisel turul. Tõmmude kaupmeeste kirevad rõivad, papagoid ja pärdikud nende õlgadel, kirstudes sätendavad kuldrahad ja kalliskivid, silmipimestavalt helkiv pistodade teras… Ja kogu selle orientliku luksuse keskel heledas troopikaülikonnas Mart Laar, kes uurib tõsisel ilmel, suur luup käes, Galili tüüpi automaati.
Samalaadseid teemasid võiksin ma pakkuda veel umbes kakssada. „Endised kolleegid Valga autobaasist kingivad Tiit Vähile kala”, „Lennart Meri annab peldikus pressikonverentsi”, „Kuri pensionär rebib Marju Lauristinilt kapuutsi” jne. Oleks ainult teostajaid! Tänulikku ja vaimustunud kunstipublikut jätkuks kindlasti.
