Ka kõik teised Euroopa Liidu maad ampsavad korraliku lõuatäie pettuse ohvriks langenud “lambukese” küljest. Nende põllumajandus ja tööstus on oma kohad EL turul ammu hõivanud ja tootmine on ammu ületanud sealsed nõudmised. Ja kindlasti nad rõõmustavad uue “lollikese” üle, sest nüüd on koht kuhu oma ülejäägid müüa (rämpstoit –10 aastat külmikutes seisnud broileri kintsud ja koivad jne).

EL suuvoodrid ülistavad “paradiisi”, mis tegelikult on aga paljudes maades enda palet näidanud ja viimati sinna astunud Poola teab juba, et tema kaupadele pole EL turul kohta. Siit ka küsimus: Mida meil seal teha on?

Siit ka väljend: “EL on kõige parem rasestumisvastane vahend”. Seda võrdlust kasutas 1999 aastal detsembris, Helsingis toimunud globaliseerumise vastasel konverentsil noor ja kena hispaanlanna.

On selge, et rahvuste segunemist ja sisserännet võivad endale lubada suurriigid nii, et see ei mõjuta nende kultuuri ega sea keelt ohtu. Väikeriikidele on taoline segunemine aga lubamatu. Sellele tõele vihjas isegi Venemaa esindaja D.Rogozin oma intervjuus, kui ta väitis: “Teisalt vaadates eestlaste silmade kaudu – võite Euroopa Liitu astumisega kaotada oma identiteedi ehk astute justkui vihma käest räästa alla. Te peaksite mõtlema mingid garantiid oma kultuuri ja koha säilitamiseks maailmas.”

Ühe väikeriigi astumine EL liikmeks loob selle rahvale Kodusõja keskse õhkkonna. Kohe, kui on kadunud igasugused sisserände kvoodid ja liikmesmaade vahelised piirid hakkab toimima “binokli efekt”, teisisõnu, kõiki tulijaid ei võeta rõõmsalt vastu. Seda võiks ehk võrrelda juba täna toimiva vaenuga, kus põgenikele mujalt antakse elamisraha ja katus pea kohale ning põlisrahva esindajad surevad vaesuses kanalisatsioonis.

Päris raske on ette prognoosida aga neid samme, mis tekkivad tööturul, kui põlisrahva esindaja jääb töötuks sissetulija pärast... Selline olukord annab võimaluse rassismi ja natsionalismi arengule.

EL pooldajad rõhuvad julgeoleku saavutamist, mis on aga täielik bluff ja rahva hirmudel mängimine. Ehedam näide võiks selle kinnituseks olla pretsedent, kui EL ametnikud andsid Venemaale tagasi sõnaõiguse, vaatamata isegi oma ametnike raportitele Tðetðeeniast. Sellega EL ametnikud kinnitasid, et nad pooldavad genotsiidi.

On ka teine lähenemisnurk nn. julgeolekupoliitikale. Meie suure naabri käitumist jälgides saab tõdeda, et EL astumine neid ei häiri, küll aga häirib liitumine NATO-ga. Siit ka lihtne järeldus, Venemaa loodab peagi astuda EL, ning see võimaldab tal tulevikus nautida legaalselt Eestimaad...

Lõpetada tahaks oma mõtete eksirännakud järgmise tõega: “Julgeoleku tagab riigile tema kodanikkond, tema rahvas tingimusel, et sotsiaalpoliitika on tasakaalus tema rahva elatustasemega.”

Juhan Algus on parteitu ja kuulub Tartu Rahvuslaste klubisse