Juhan Kivirähk: Kes kaaperdas demokraatia?
Mõne aja eest linastus kinos Sõprus üheaegselt kaks tähelepanuväärse pealkirjaga filmi: „Kõik mendid on m*nnid” ja „Kõik muusikud on kaabakad”. Peale nende kahe kategoorilise sildistamise ripub juba pikka aega vaikimisi meie avalikus õhustikus loosung „Kõik poliitikud on lurjused!”. Selle väite paikapidavuses veendumiseks pole tarvis isegi kinopileti ostmisega vaeva näha.
Kuid siiski... Tunnen päris mitmeid poliitikuid ja võin kinnitada, et nemad küll lurjuste moodi välja ei paista. Sama arvamust väljendavad paljud minu tuttavad nende poliitikute kohta, keda nemad isiklikult tunnevad. Aga kõik need ülejäänud – seda küll, ilma igasuguse kahtluseta!
Kui inimesed, kes poliitikaga tegelevad, on inimesed nagu kõik teisedki, oma heade ja halbade külgedega, kuid nende tegevusest sündiv poliitiline resultaat muutub rahvale järjest vastumeelsemaks, siis peab olema midagi lahti süsteemiga, mis määrab viisi, kuidas kõik need toredad inimesed üheskoos poliitikat teevad. Olen veendunud, et ka suur hulk poliitikuid tunneb praegu ebamugavust mängu pärast, mida valitsev poliitiline kultuur ja erakondlikud mängureeglid neid mängima sunnivad.
Kui parimate kavatsustega, fair play’d austav pallimängija satub platsile, kus aktsepteeritakse reegliteta mängu, siis on tal kaks võimalust: kas kaotada või hakata võidu nimel koos teistega reegleid rikkuma. Alles siis, kui kriitiline mass mängijaid hakkab reegleid järgima ja – mis peamine – ka kohtunik reeglitest kinnipidamist kontrollib ja vigu vilistab, võib ausast mängust asja saada.
Just praegust poliitilist süsteemi muutma ja ausaid mängureegleid kehtestama kutsubki üles Harta 12. See ei ole suunatud erakondade ja poliitikute vastu, vaid vastupidi, mõeldud nende toetuseks, kes on valmis tegema tõeliselt demokraatlikku poliitikat.
Kuulen juba kõlamas vastuväiteid: ärge dramatiseerige üle – Eestis on tegelikult asjad kõige paremas korras (või vähemalt paremini korras kui mitmel pool mujal) ja praegusele valitsusele ei ole tõepoolest paremat alternatiivi. Kui aga viimane väide peaks tõeks osutuma, on juba ainuüksi see piisavalt hirmutav ja tähendab tõsist süüdistust pikka aega võimul olnud erakondadele. Alternatiivide hävitamine, teistsuguste arvamuste ignoreerimine ja muttatampimine on sündinud nende tegevuse või tegevusetuse tagajärjel.
Teised kriitikud aga pärivad muiates: kas siis pikaajaliste kogemustega targad poliitikud peavad tõesti kuulama „iga köögitüdruku nõuandeid”? Ei, sugugi mitte. Pole mõtet naeruvääristada üleskutset avalikku arvamust ja vabaühendusi rohkem arvestada.
Riigikogus 2005. aastal heaks kiidetud arengustrateegiasse „Säästev Eesti 21” kirjutasid Eesti targemad pead sisse palju seda, millest me praegu nii valusalt puudust tunneme. Selles dokumendis kirjeldatud stsenaariumides ei peetud õigeks jääda sotsiaalse partnerluse kui osalusdemokraatia ideaalmudeli elluviimise juurde, vaid pakuti selle asemel välja süntees-stsenaarium – Eesti kui teadmusühiskond.
Teadmuspõhine Eesti ei tähenda, et poliitikat kavandades ja ellu viies peaks tingimata jõudma konsensusele iga üksiku huvigrupiga – see võib viia lõpututesse vaidlustesse.
Äratav kriis
Meil ei jagu selleks ei aega ega poliitilist kultuuri. Kuid nimetatud arengumudeli korral peetaks nõu nende ühiskonnaelu subjektidega, kes valdavad otsuste tegemiseks vajalikke teadmisi. Teadmusühiskonna ideaaliks on oma arengut ratsionaalselt kavandav ja kavandatut kooskõlastatult realiseeriv ühiskond.
Strateegias „Säästev Eesti 21” pakuti välja rahvusliku arenguvõrgustiku (RA) loomist, mis toimiks ühiskonna strateegilise enesejuhtimise instrumendina. Tegu oleks erakondadevälise, poliitiliselt sõltumatu strateegilise arengu planeerimise ühendusega – institutsiooniga, mis töötaks välja pikaajalisi kavasid, ühitaks eri valdkondade strateegiaid ja jälgiks nende elluviimist. Võrgustikku kuuluksid nii riigiasutuste, erasektori, kodanikuühenduste ja poliitiliste parteide kui ka avalik-õiguslike asutuste (ülikoolid, teaduste akadeemia) esindajad.
Strateegia autorid oletasid, et sellisele kvalitatiivsele muutusele poliitilises kultuuris võib kaasa aidata ühiskondlik vapustus, n-ö äratav kriis. Kriis tuli, kuid muudatust riigi juhtimises ei järgnenud.
Tõsi, loodud on Arengufond. Ühiskondliku Leppe sihtasutusest on tänaseks saanud Eesti koostöökoda. Kuid need asutused on siiski jäänud suuresti asjadeks iseeneses, millel ei ole otsest ja olulist sidet erakondade ja riiklike otsuste langetamise süsteemiga. Sarnaselt Säästva Eesti arengustrateegiaga kuulatakse nende asutuste esindajate jutt riigikogu saalis küll ära, esitatakse võib-olla isegi mõni küsimus ja minnakse laiali – tegelikke tähtsaid otsuseid tegema. Kas mitte just sellepärast ei räägi me täna ühelt poolt alternatiivide puudumisest ja teiselt poolt sellest, et riigi poliitiline süsteem on stagneerunud.
Selleks et praegust olukorda muuta, kodanike hääl riigis selgelt kuuldavale tuua, oleks vaja mingit kõrgema legitiimsusega otsustuskogu (tulevikukonventi, arengukonverentsi). Harta autorid ei ole pretendeerinud kogu kodanikuühiskonna esindamisele, rääkimata demokraatia kaaperdamisest. Uus poliitika saab võimalikuks, kui ühiskonnas on tekkinud kriitiline mass inimesi, kes sellist poliitikat vajalikuks peavad. Harta 12 ongi katse selle olemasolu päevavalgele tuua.
Harta 12Seitsmeteistkümne ühiskonnategelase pöördumine
Eile avaldas Eesti Päevaleht 17 ühiskonnategelase pöördumise (sh Juhan Kivirähk, Marju Lauristin, Rein Raud, Marek Tamm, Tõnu Viik jt), kes kirjutasid:
••võimulolijad ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha
••võimu suhtlus avalikkusega on muutunud monoloogiks
••usalduse kadu erakondade vastu on hakanud ohustama kogu Eesti poliitilist süsteemi.
Allakirjutanud kutsusid inimesi hartale allkirju andma veebilehe www.harta12.ee kaudu. Eile õhtul kell 18.30 oli hartale alla kirjutanud 6128 inimest.
