JUHAN KIVIRÄHK: On vaja vapustusest üle saada
Kes? Johan.
Mis? Jalutas.
Millal? 1995. a jaanuaris.
Kus? Tallinna südalinnas.
Ja nägi kiviseinal valimiseelset müürilehte, millel seisis: “Eesti eestlastele!”
Johan võpatas, tardus paigale, vaatas üksisilmi ja tundis, et kaotab teadvuse või tasakaalu või mõlemad.
Kujutluspilditormis polnud võimalik orienteeruda, Johan kaotas aja- ja kohataju. (Ta nägi teisi aegu ja kohti, ammuseid – aga siin.)
Ja siis, murdosasekundi möödudes tundis ta, et peab pakkima kohvri, kui veel jõuab, ja lahkuma.
Järgmisel hetkel suutis ta meenutada, et kuulub ise samasse rahvusse, kes kõneleb keeles, milles silt seinal ja see kiri siin.
Seejärel kahtles Johan, kas ta ikka kuulub rahvuse hulka, kelle sekka ta seni oli teadnud end kuuluvat.
Edasi mõtles ta: kui mina lähen, kuhu jäävad või lähevad siis Maria, Jüri, Joosep, Hanna, Andres, Mihhail, Debora, Cornelius, Anna ja teised?
Ta küsis. “Vastu oma saatusele” – vastati.
Ilmselt on tegemist ühega viimastest, kui mitte kõige viimase Viidingu tekstiga. Päev enne selle trükis ilmumist oli tundliku sotsiaalse närviga poeet ja näitleja otsustanud meie hulgast igaveseks lahkuda...
Ka mind paneb alati võpatama ja paigale tarduma, kui keegi avalikul miitingul kõlava häälega kuulutab, et Eestis elavad venelased peaksid olema eestlastele tänulikud, et neil siin üldse elada lubatakse. Või seda, et meie – eestlaste – õigus on otsustada, millised venelased meile meeldivad ja millised mitte ning keda neist me soostume Eesti ühiskonna liikmeks tunnistama.
Kui aastal 1995, kõigest neli aastat pärast riikliku iseseisvuse taastamist, võis neid, kes Eestit ainult eestlastele nõutasid, veel kuidagi mõista, siis tänases päevas, Euroopa Liitu kuuludes ei tohiks ksenofoobiale ja rahvuslikule kitsarinnalisusele olla enam mingit õigustust. Ent ometi – kas teadlikult või tahtmatult – aktiveeris eelmisel kevadel korraldatud pronkssõduri teisaldamise aktsioon taas selle loosungi pooldajad.
Kui vaadata neid Eestimaa mehepoegi, kes leiavad, et eestlaseks olemine on privileeg, mis õigustab nende nürimeelsust ja sallimatust, tekib mul sarnaselt Johaniga tahtmine pakkida kohver ja sellest seltskonnast lahkuda. Õnneks tean ma sotsioloogina, et selline suhtumine ei iseloomusta sugugi enamikku minu rahvuskaaslasi. Kahjuks on aga praeguse valitsuse aetav poliitika aidanud kaasa sellele, et üks käratsev vähemus on saanud kapist välja tulla ning avalikult praalima hakata, näidates end sel moel tugevamana, kui nad tegelikult on, ning häbistades meie riiki ja rahvast.
Pärast viiskümmend aastat kestnud Nõukogude okupatsiooni on eestlased taas saanud oma maa peremeesteks. Ent peremees võib olla mitut moodi. Võib olla mõistev, oma maa tulevikule mõtlev ja hoolitseda selle eest, et kõigil siin viibijatel oleks hea. Ent võib käia rusikas püsti ringi ning virutada vastu vahtimist kõigile, kes ei soostu sinu tahtmise järgi käima. Kahjuks kipuvad paljud nüüdsed “elu peremehed” tegema just viimast, kuulutades saatuse tahtel tema esiisade pärandusena tagasi saadud majja elama sattunud isikud värdjateks.
Positiivne seik
M ullustes aprillisündmustes on võimalik leida ka positiivset. Nimelt seda, et toimunu tõi avalikkuse päevakorda keskustelu lõimumise olemuse, vajalikkuse ja sisu üle. Ent üllataval kombel on avalikus diskussioonis osalejate hulgas küllalt palju ka neid, kes integratsiooniga tegelemise vajalikkust sootuks eitavad.
Tihti viitavad lõimumiskava eitajad põhiseadusele, kus Eesti riigi olemasolu peamiseks eesmärgiks on sätestatud eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamine läbi aegade, integratsioonipoliitika vajalikkusest polevat seal sõnakestki. Ent nõnda väitjad ei ole lugenud põhiseadust piisava tähelepanuga. Lisaks nende poolt esile tõstetud eesmärgile seatakse põhiseaduse preambulis riigile veel ka vabaduse, õiguse ja õigluse printsiipide järgimise ning sisemise ja välise rahu säilitamise kohustus.
Pronkssõduri küsimuse lahendamine oli eestlaste rahvusliku eneseteadvuse seisukohalt loomulikult oluline. Kuid viis, kuidas monument teisaldati, sattus vastuollu teiste oluliste ühiskonna väärtustega, süvendades oluliselt eesti- ja venekeelse kogukonna vahel juba kahanema hakanud lõhet. Valitsus tegeles probleemiga vaid välispoliitilises mastaabis, unustades selle inimliku mõõtme. Üks asi on Venemaa ja Putin, hoopis teine asi Eestis elavad venelased, kellest paljude jaoks Eesti on sünnimaa.
Juba 1990-ndate keskpaigast alates tõid rahvussuhete uurijad esile eesti- ja venekeelse kogukonna infovälja eraldatuse probleemi ning tegid ettepanekuid sellise jagunemise ületamiseks. Ent valitsev integratsiooniparadigma oli suunatud assimilatsioonile ning eitas venekeelsesse inforuumi riikliku sekkumise vajadust. Kes eesti keelt ei mõistnud, selle jaoks jäi ka kõik Eestis toimuv ja Eestiga seotu kaugeks ja arusaamatuks. Riigi tähelepanu oli suunatud vaid riigikeele õpetamisele (ja sedagi kesiste edusammudega), vene koolide ajalooõpe ja praegusest ühiskonnast arusaamise loomine jäi tähelepanu alt sootuks välja.
Tee pronkssõduri rüppe
Nii juhtuski, et selle asemel, et aidata vene noorte identiteediotsingutele ja kodanikutunde tekkimisele kaasa, tõukas riiklik poliitika ise neid üha enam pronkssõduri rüppe. Pealtnäha pisiasi, ent ometi kõnekas detail on see, et paljude riigiasutuste koduleheküljel pääseb venekeelse sisuni vaid Venemaa lippu kujutavale märgile vajutades. Sellega liigitame oma vene keelt kõnelevad kaasmaalased automaatselt võõrriigi alamateks.
Andres Maimik tõi 2006. aastal tabavalt esile integratsiooni toppama jäämise põhjuse: “Kui me endalegi ei leia õiget solidaarsusstiimulit, siis mida on meil teistele pakkuda? Aga Vene riigil ja riiklikul meedial näed on.” (Andres Maimik “Solidaarsus ja elitism”, Postimees 10.06. 2006.) Alles nüüd oleme jõudnud ühise riigi-identiteedi loomise vajaduse käsitlusteni ning söandame rääkida ka venekeelse eestimeelsuse võimalikkusest.
Ent uude lõimumispoliitikasse sisse kirjutatud ühise riigi-identiteedi loomine on võimalik vaid siis, kui me ei jaga ühiskonda selle maa peremeesteks ja võõrasteks, vaid üritame peremehetunnet tekitada kõigis, kes on sidunud oma elu selle väikese maatükiga.
Kõige ohtlikum on, kui populistlikud poliitikud kasutavad rahvuslikke erimeelsusi ära oma erakondlikel eesmärkidel. Rahva meelsust ja tekkinud vastu-olusid kasutab mõnuga ära ka naaberriik Venemaa. Võime muidugi kritiseerida Venemaa rolli pronksiöö sündmuste tagant õhutamisel, ent ei saa salata, et võimalused selleks lõi neile vastutulelikult Eesti valitsus ise.
Õiget mõtet väljendab Ilmar Raag seoses meie rahvusliku julgeolekuga (EPL 19.04): konfliktide maandamise taktika peaks muutuma kodanik olemise oskuse põhiosaks. Just selles on integratsiooni ülesanne: õpetada kõigile ühiskonnaliikmetele sallivust ning oskust rahvuslikke konflikte vältida. Integratsioon ei saa kunagi olla ühepoolne. “Tänav on kahesuunaline. Edu saame loota üksnes siis, kui lähenetakse vastastikku – nemad tänava seal- ja meie siinpoolsest otsast,” on kirjutanud Enn Soosaar (Akadeemia 9/2006).
Mankurtide pidu
Kas aga konflikti aitab vältida selle olemasolu eitamine? Eeloleval nädalavahetusel, mulluste aprilli-sündmuste aastapäeval toimuvad Tallinna eri paigus meele-avaldused puhta keskkonna ja tervislike eluviiside toetuseks. Mõlemad on kahtlemata olulised teemad. Aga miks just sellel päeval? Ja nendes paikades? Pealegi, mis mõtet on avaldada meelt juba praegu kümneid tuhandeid inimesi hõlmava prügikoristuskampaania toetuseks? Parem on 3. mail välja minna ja asi ära teha! On selge, tegemist on üritustega, mis püüavad hävitada mälu, unustada need sündmused, mis leidsid aset aasta tagasi. See on mankurtide pidu.
Minu arvates käitub märksa adekvaatsemalt Tallinna linnavõim, kes korraldab laupäeval järjekordse kodurahu foorumi. Kui me tahame eelmisel aastal toimunust õppust võtta ja selliseid sündmusi edaspidi vältida, siis millal veel, kui mitte selsamal päeval aasta hiljem, neid asju arutada. Riigi poolt praegu kultiveeritava lähenemisega aga vaid süvendatakse eesti- ja venekeelse kogukonna vahele tekkinud lõhet.
Sotsioloog Andrus Saar kirjutas pärast aprillikriisi tehtud uuringu kokkuvõttes, et kui 2000. aastast alates Eesti ühiskond tasapisi ühtlustus ja ühiskonna-nähtuste hindamise rahvuslik-keelelised erinevused vähenesid, siis praeguseks on taastunud mentaliteet, mis valitses Eestis 1980-ndate keskpaigas ja lõpuaastatel.
Üks 1980. aastaid sisse juhatanud ja mõtteliselt laulva revolutsioonini viinud tekst oli “Neljakümne kiri”. Selles seisid muu hulgas ka sellised read: “Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei peaks tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele või päritolu pärast, kus rahvusrühmade vahel on mõistmine ning pole vihkamist; maaks, kus valitseb kultuuriline ühtsus mitmekesisuses ja keegi ei tunne oma rahvustundeid solvatuna või kultuuri ohustatuna.”
Jah, “Neljakümne kiri” kirjutati hoopis teisel ajal ja teisest vaatenurgast, selles peeti silmas eesti keele ja kultuuri venestamise surve eest kaitsmise vajadust. Ent ma usun, et keegi selle kirja autoritest ei soovitaks seda üllast põhiprintsiipi rakendada valikuliselt. Selle kinnituseks võib tuua asjaolu, et kirjale allkirja andjate seas oli ka Juhan Viiding – mees, keda põhimõttekindla eesti kultuuri eest seisjana vapustas ometigi sügavalt loosung “Eesti eestlastele!”.
