Juhan Lang: Ülikoolid kasvatavad võlgu elamise kommet

Võlakriisist rääkides ei väsi Euroopa valitsusjuhid, sealhulgas Eesti peaminister, rõhutamast vajadust kärpida kulusid ja suurendada konkurentsivõimet.

Seda kurioossemana mõjub tõik, et Eesti ülikoolid taastoodavad võlaühiskonna mentaliteeti ka järgmise põlvkonna otsustajates.
Võtkem kas või Eesti ülikoolide lipulaev Tartu ülikool, mille pingist on tulnud üheksa ministrit praegustest 13-st. Veel detsembris oli ligi poolel tuhandel Tartu ülikooli tudengil maksmata 240 755 eurot õppeteenustasu. Kuus kuud võimaldatakse riigieelarvevälistel üliõpilastel omandada nii palju aineid, kui süda lustib, ja siis müüakse suur hulk võlgu inkassofirmale, kellele loovutatakse 19% võlasummast.

TÜ pole mingi erand: detsembri seisuga võlgnesid 1993 Tallinna ülikooli tudengit õppeteenustasu eest 584 469 eurot.

Kohustuste üleandmisega võlasaaga ei lõpe. Üha rohkem tudengeid peab paremaks tormata hoopis kohtulahingusse. Tagataskus on neil põhjendused: „ma ei läbinudki selle aja sees aineid!”, „ma polnud seesugustest kohustustest teadlik!” jms. Ülikoolide finantsjuhid kinnitavad, et seni pole ükski tudeng võlavaidluses võitu saavutanud.

Pisut liialdades saab tõmmata paralleeli Kreeka novembrikuise varamaksuvaidlusega, kus hellenid vastasid rahandusministeeriumi kavatsusele maksu eiravate majapidamiste elekter välja lülitada: „Pandagu või vangi, meie vaeseid elektrita ei jäta.” Eesti tudengite deviisiks sobiks seega: „Pandagu või vangi, meie õppeteenustasu ei maksa!”

Ehk puudub tudengeil lihtsalt raha? Soov vaimupõldu harida on suur ja sestap võideldakse auga liiga konsumeristliku haridusmaastiku tuule­veskitega kas või kohtus ja tegemist on pigem rahvusromantilise žesti kui lihtlabase vargusega?

Võib uskuda, et nii see tõepoolest mingilt määral ongi. Vaevalt kipuks alma mater’i seinte vahele sadu tudengeid, kelle peas tiksub üksnes soov ülikooli lüpsta. Karjuvalt räägib sellele aga vastu tõsiasi, et läinud aastal saatis haridus- ja teadusministeerium kohtusse 1700 õppelaenuvõla sissenõudmise avaldust. Seda on ligi 88% rohkem kui üle-eelmisel aastal.

Kokku on õppelaenuvõlglasi 3397 ja neil on riigile maksmata vanas vääringus veidi üle saja miljoni krooni. Võib oletada, et ühe põhjusena seisab nende arvude taga riigi 2009. aasta otsus loobuda õppelaenu hüvitamisest. Teadaolevalt pole aga veel kuskilt kajanud kattega lubadusi õppemaks tudengite eest kinni maksta.

Loomulikult on ebaõiglane pilduda kividega üksnes tudengite kapsaid. On ju praeguse olukorrani viinud ülikoolide ja riigi liiga liberaalne ning „paindlik” strateegia. Tõsiasi, et juba aastaid on Eesti suurimad kõrgharidustemplid tagumises hädas nõudnud üliõpilastelt raha sisse inkassofirmade kaudu, kõneleb selgelt halastamatuse keelt.

Küsimusele, miks kinkida väidetava pideva alarahastatuse tingimustes osa tulusid inkassofirmadele, on ülikoolid varmad vastama: „Me ei pea olema pangad!” Tõsi, pangad jäägu pankadeks ja ülikoolid ülikoolideks. Ent mis muutuks siis, kui ülikool riigieelarvevälise tudengi kohe pärast esimesest maksetähtajast viilimist eksmatrikuleeriks?

Eksmatrikuleerimisele võlanõudjate eelistamine räägib selgelt peenest ärivaistust. Kuigi ülikoolid väidavad, et nad ei ole pangad, siis tegelikult on nende loogika vastutustundetu pankuri mõttemaailmale üsna lähedal. Miks anti majanduskriisi eel mõõdutundetult näiteks kinnisvaralaenu neile, kel polnud hiljem lootustki seda tagasi maksta? Selsamal lihtsal põhjusel, et n-ö päeva lõpuks jäi kopikas pihku nii pankuritele, võlanõudjatele kui ka maakleritele. Ainult laenuvõtja istus tänaval.

Sama lootus on tõenäoliselt ka ülikoolide juhtkondadel: laseme tudengil rahulikult õppida ja võlal kiirelt teatud riskitasemeni kasvada. Kui risk näib optimaalset taset ületavat, heidetakse maksevõimetu klient inkassofirmade hambusse. Ülikool saab mõningase kahjuga oma osa kätte. Inkassofirmale on eraisikust tudengi taskust raha kättesaamine aga lausa lust – ei tule neil selleks ju piike murda riigi parimate advokaatidega.

Ülikoolid ei pea olema pangad ega inkassofirmad, sest neil on siiski ka oma majas piisavalt võimalusi tudengitelt suuremat vastutust nõuda. Sestap ongi lahendus lihtsamast lihtsam: pidada kinni lepingujärgsetest tähtaegadest, suurendada ülikoolipoolseid sanktsioone ja lõpetada elamine parema homse ehk klientide maksevõime paranemise ootuses.

Ülikool ei tohiks olla koht, mis võimaldab õppida võlgu elamise kommet. Saagu tudengid oma vitsad kätte parem hilisemas elus mõne muu laenulepinguga.