JUHTKIRI | Aaviksoo on Savisaarelt mõndagi õppinud
6. jaanuar 2011 oli Keskerakonna toonase juhi Edgar Savisaare jaoks väike pidupäev. Partei „tõekomisjon” jõudis järeldusele, et kapo väited idarahaskandaali kohta pole kinnitust leidnud. Savisaar oli juba siis puhas kui prillikivi.
Ajaloo iroonia ei lähe ilmselt kaduma neile, kes jälgivad Tallinna tehnikaülikooli (TalTech) Ragnar Nurkse instituudis projektiraha väidetava väärkasutamise pärast puhkenud skandaali. Pärast juhtumi avalikkuseni jõudmist (viis kuud pärast esmase info laekumist) moodustas TalTech süüdistuste uurimiseks komisjoni. Omaenda komisjoni.
TalTechi enda „tõekomisjoni” järeldused polnud muidugi teadlastele kohaselt sugugi nii mustvalgelt puhtaks pesevad kui kunagiste Keskerakonna naljameeste omad. Füüsikust rektor Jaak Aaviksoo teab, et kõik meie ümber on suhteline. Eks midagi vist tõesti olnud. Aga kui tõsist? Aaviksoo võrdluses polnud tegu mitte joobnuna 140 km/h kihutamise, vaid pigem punase tulega üle tee minekuga.
Need, kes jälgivad skandaali arengut teistest vaatepunktidest, võivad näha ka teistsuguseid suhteid. Aaviksoole avaliku kirja saatnud endised tehnikaülikooli rektorid ja professorid peavad tema käitumist inetuks valetamiseks. Pikka aega ise Ragnar Nurkse instituuti juhtinud professor Rainer Kattel jällegi kaitseb tänases Eesti Päevalehes Aaviksood. Tema sõnutsi on pettusesüüdistus täiesti alusetu.
Rektor ise rõhutab vajadust teadlasi surve eest kaitsta. Just selles valguses tulebki hinnata nii „tõekomisjoni” tegevust kui ka tehnikaülikooli ülejäänud kommunikatsiooni. See pole siiras, vaid meenutab ringkaitset. Komisjon tahab, et teda usutaks igasuguste tõenditeta. Aaviksoo ise intervjuusid ei anna, vaid eelistab esineda monoloogi vormis. Mitte kõik tema väited ei näi pärast ajakirjanike kontrolli vett pidavat.
Juhtumit uurib nüüd ka prokuratuur. Viis kuud tagasi oleks sõnumitooja Keegan McBride’i teabele adekvaatne reageerimine asjade nii inetu pöörde ära hoidnud. Praegu näib TalTech endiselt uskuvat, et kui piisavalt vett segada, küll siis muutub tõde mööduvas ajas nii suhteliseks, et viimaks pole teda võimalik mõõtagi. Eesti teadlaste maine väärib paremat.
