Juhtkiri: Aaviksoo poolik vastutus
Nali naljaks, aga nii hõlpsasti ei tohiks minister ennast segadusest distantseerida. Haridusministri ülesanne on ju haridussüsteemi juhtida. Seega, kui mõnes omavalitsuses on õpetajatele palga maksmiseks mõeldud raha kasutades seadust rikutud, siis võiks pigem haridusministeerium, mitte õpetaja õiguskaitseasutused appi võtta ja korda looma tõtata.
Kuid Aaviksoo tahab olla heade, mitte halbade uudiste tooja. Hea uudis on, et omavalitsused saavad tänavu riigilt õpetajatele maksmiseks 976 eurot täiskohaga töötava õpetaja kohta. Seda on 22% rohkem kui õpetajate uus 800-eurone miinimumpalk. Niisugust sõnumit levitab haridusminister meelsasti.
Halb uudis on, et paljud õpetajad ei ole n-ö normõpetajad, kelle kohta keskmised arvud tegelikult käivad. Näiteks kõik õpetajad ei tööta normkoormusega, aga see on ainult üks, hõlpsamini mõistetav konks. Teine konks on see, et riik eraldab omavalitsustele palgaraha arvestuslike klassikomplektide arvu alusel, aga arvestusliku klassi suurust on ministeerium viimasel kahel õppeaastal suurendanud, et sundida omavalitsusi gümnaasiumide arvu vähendama. Nende sõnumite – mõni gümnaasium tuleb kinni panna, kõigile õpetajatele endises mahus tööd ei ole – edastamise tahab Aaviksoo jätta kohalike omavalitsuste ja koolijuhtide hooleks.
Nagu näha, see strateegia päris hästi ei toimi, sest omavalitsused ei taha koolivõrku koomale tõmmata ehk korrastada. Nad püüavad riigilt saadava palgatoetusega nii palju kui võimalik manööverdada, et ei peaks midagi sulgema ega kedagi koondama. Täiesti inimlik püüe, aga olukorras, kus õpilaste arv väheneb, see üldiselt võiduka lõpuni ei vii. Sama aktiivselt kui normõpetaja palga tõstmisest peaks Aaviksoo kui reformi eestvedaja rääkima ka selle tegelikuks palgatõusuks saamise eeldustest.
Juhtum on raske, sest õpetajad on harjunud, et nende töökoht on kindel ja palgad suhteliselt võrdsed. Koolivõrgu korrastamise kava vähendab seda kindlust, pealegi on koolijuhtidele antud võimalus palkasid senisest rohkem diferentseerida. Muutused tekitavad ärevust, õpetajatelt on jälle kuulda olnud isegi sõna „streik”. Sellises olukorras ei tohi haridusminister peitu pugeda.
