JUHTKIRI | Aidakem elekter igasse metsakoju

Kõlab uskumatult, aga tänapäeva Eestis on endiselt peresid, kes elavad elektrita. Ja mitte üksikuid, vaid jutt käib sadadest elumajadest. On neid 700 või pigem 300, ei julge keegi täie kindlusega öelda, kuid suurusjärk on muret tekitav.

Tundub ju loogiline, et inimarengu registri järgi maailma 30 arenenuma riigi sekka kuuluvas Eesti vabariigis võiksid 2020. aastal elektrita elada üksnes need, kes on sellise elustiili vabatahtlikult, näiteks rohelise mõtteviisi osana valinud. Aga ei.

Kõige kurvem on see, et küsimus on üldjuhul rahas. Seda on vähe, aga tahetakse palju.

Eilne Eesti Päevaleht kirjutas Lääne-Virumaal Haljala vallas elavast meditsiiniõest Tiina Juhansonist, kelle perel tõenäoliselt napib sügisel elektrit, et külmkappigi sees hoida. Seni saadi voolu isikliku tuulegeneraatori ja päikesepaneelidega, aga need läksid rikki. Nüüd tahavad nad Elektrilevi võrguga liituda, kuid umbes poole kilomeetri kauguselt liini vedamise eest küsitakse 22 000 eurot. Kõik osalised ministeeriumist vallani teevad ilusat nägu, aga konkreetset lahendust, meedet ei ole kellelgi. Isegi mitte EKRE-sse kuuluval ministril, kuigi tegu on erakonnaga, kellele loodab suur osa maaelanikke.

Elekter on tänapäeval nii elementaarne elukvaliteedi osa, et võrguga liitumine tuleks muuta jõukohaseks ja võimalikuks igaühele meist, ole sa kas või keset metsa üksi elav pensionär.

See on kõigest ühe pere lugu, ent peegeldab sadu elusaatusi. Ja eks selliseid katsumusi ole maapiirkondades teisigi, olgu kõne all kanalisatsioon või netiühendus, ühistransport või teed, arstiabist ja haridusest rääkimata. Mida kaugemal Tallinnast ja ülejäänud asustusest, seda rohkem. Mõni ime, kui aegapikku probleemid kuhjuvad, jaks raugeb, pettutakse ja (heal juhul) kolitakse maalt linna.

Ent kas me tahamegi sellist Eestit, kus kõik elavad Tallinnas ning mujal uluvad tuul ja hundid? Vähemalt retoorikas lubab praegunegi valitsus vastupidist ja Eesti „suurlinnastumine” oli mureks ka värskes inimarengu aruandes.

Loomulikult ei peaks elekter või internet jõudma igasse peresse tasuta, mõistlik omaosalus on igati põhjendatud. Kuid elekter on tänapäeval nii elementaarne elukvaliteedi osa, et võrguga liitumine tuleks muuta jõukohaseks ja võimalikuks igaühele meist, ole sa kas või keset metsa üksi elav pensionär. Tehkem see meede, olgem inimlikud.