Foto: ZUMAPRESS/Scapix

Juba 1215 päeva, 2016. aasta 23. juunist saadik, on britid kõiki oma Brexiti saagaga põnevuses hoidnud. Praeguse seisuga paistab, et see ei jõua ikka veel isegi praktilise teostamise faasi, kuigi seni viimane tähtaeg on 31. oktoober. Või kes teab, kui isegi Briti peaminister Boris Johnson ise saatis pärast laupäevast parlamendihääletust Euroopa Liidule kaks kirja – allkirjastamata kirja, kus palus tähtaja edasi lükata, ja allkirjastatud kirja, kus teatas, et Brexiti edasilükkamine oleks viga.

Brittide suutmatus iseenda korraldatud poliitilisest tupikust välja pääseda ei tee rõõmu. Mõnda aega sai selle üle vähemalt iroonilisi nalju heita, aga nüüdseks mõjuvad needki kulunult. Kogu see poliitilisest rumalusest ja valearvestusest sündinud jant õõnestab demokraatiat mitte ainult Suurbritannias, vaid kogu Euroopas. Otsedemokraatia, millel on poolehoidjaid Eestiski, on teoreetilise kontseptsioonina ju kaunis, aga Brexiti protsess näitab, et jah/ei referendumite abiga keeruliste valikute tegemine on pahanduse otsimine.

Eestil on sõna- ja vetoõigus selle kohta, kas anda Suurbritanniale ajapikendust, kui nad seda paluvad. Pikendust tuleks neile anda.

Seepärast ei tooks Brexiti saagale tõenäoliselt lahendust ka uue referendumi korraldamine. Uue referendumi pooldajatel on õigus, et eelmisest referendumist on möödunud selleks piisavalt palju aega – osa valijaskonnast on loomulikel põhjustel muutunud, teadmine valiku mõjudest on samuti muutunud. Teisalt näitavad avaliku arvamuse küsitlused, et otsustavat muutust lahkumise ja jäämise pooldajate vahekorras pole toimunud, mistõttu samasugune patiseis võib jätkuda ka pärast kordusreferendumit.

Väärib meenutamist seegi, et 2016. aasta referendum korraldati ainult rahvaga konsulteerimiseks ja selle tulemus ei ole Briti parlamendile õiguslikult siduv. Nii et teoreetiliselt võiksid Briti poliitilised liidrid ilmselgelt kehvaks nõuandeks osutunud Brexiti kursist ka uue referendumita loobuda. Mida praeguses olukorras edasi teha, on loomulikult Briti poliitikute, mitte Eesti soovitada ega otsustada. Eestil on sõna- ja vetoõigus selle kohta, kas anda Suurbritanniale oma tahtmistes selgusele jõudmiseks ajapikendust, kui nad seda paluvad – näiteks erakorraliste valimiste korraldamiseks. Seda tuleks neile anda, isegi kui brittide otsustamatus meid närvi ajab. Nad on sellest hoolimata ju meie sõbrad ja liitlased.
Graafika: Kristjan Gabral