Seni kinnituseta jäänud paljastus juhtis tähelepanu mädapaisele, mis mürgitab kogu jalgpallimaailma. Jutt on kihlveopettustest. Hinnanguliselt ulatub Kaug-Ida riikide kasiinodes mängude tulemuste peale keerutatav rahasumma aastas umbes 200 miljardi euro kanti. Osa sellest laekub treeneritele, mängijatele ja kohtunikele, et tulemus kujuneks selliseks, nagu vaja. Europoli hiljutine aruanne tõi esile jahmatavad arvud: 2008.–2011. aastal jäi neile kahtlastena silma 680 mängu 30 riigis. Üle poolte väidetavate kokkuleppemängude peeti Euroopas. Tegemist on nii võimsa rahvusvahelise sündikaadiga, et ehkki laialdaselt on teada isegi püramiidi tipus istuva mehe nimi Tan Seet Eng, pole Interpol suutnud teda seni Singapurist kätte saada. Hiidmastaabis pettuste pinnavirvendusest pole jäänud puutumata Eestigi – meenutagem Narva Transi, Sillamäe Kalevi ja teiste skandaali, kus tänaseks on kolm inimest juba süüdi mõistetud ja kaheksa kohtu all. Kui platsil peetud kokkuleppemängud hävitavad inimeste usku ausa mängu võimalikkusse, petavad ausaid kihlveopanustajaid ja võimaldavad pesta narkoraha, siis see, mis sünnib FIFA-s endas, meenutab pigem kuritegelikku kartelli kui spordile pühendunud organisatsiooni. Vaadake, kus toimuvad kaks järgmist jalgpalli MM-i: Venemaal ja Kataris.

Brasiilia oma suure jalgpallihingega vääris MM-i kindlasti. Ka Venemaad võib pidada siiski jalgpalliriigiks, kuigi püsib kahtlus, et FIFA-t aitas mõjutada „vasakule” jõudnud naftaraha. Katari puhul ei näi enam olevat mingit kahtlust. Ajalehe Sunday Times andmeil said FIFA liikmed tema valimise eest viis miljardit dollarit pistist. Keegi pole väiteid ümber lükanud. Missugusel muul viisil saanukski korraldajaõigused ülikuuma kliimaga, aga rikas väikeriik, kus pole mingeid jalgpallitraditsioone?

Ka selle püramiidi juhtkuju on teada: FIFA president Sepp Blatter. Ta tuleks maksku mis maksab kohalt kangutada, et jalgpalli esimese märksõnana meenuks aus mäng, mitte kuritegevus.