Venemaa dissidendi Artemi Troitski Eestisse tulekus peitub omaette võimalus Eesti jaoks. Hinnatud muusikakriitiku ja Vladimir Putini poliitilise vastase saabumine siia ilmselt pikemaajalise jäämise plaanidega tekitab küsimuse: mida Eesti saab veel teha, et ta oleks atraktiivne liberaalse ja lääneliku mõtteviisiga venelastele? Vaimne surve režiimivastastele on idanaabri juures läinud üsna suureks (arvestagem, Putini reiting on praegu rekordiline ja seega on Vene ekspansionismil üsna laialdane toetus). Säärases keskkonnas on teistsuguste vaadetega inimesel küllalt raske. Poleks põhjust imestada, kui selliseid nagu Troitski oleks Venemaalt siia tulemas veel.

Samasugust teed on juba käinud päris paljud Valgevene režiimivastased, kes Eestisse on jäänud, ning Leedus on Valgevene valitsusvastaseid veelgi rohkem. Nüüd siis võib eeldada ka teatud rändamist Venemaalt. See poleks Eestile ajalooliselt esmakordne kogemus – Peipsiäär on täis kunagiste usupagulaste, vene vanausuliste järeltulijaid. Ka neil ei lastud 17. sajandil enam elada oma tõekspidamiste järgi ja nad tulid Eestisse, kus on säilitanud oma kombeid siiani. Sõdadevaheline vabariik oli koduks Vene valgetele, keda punarežiim oleks kodumaal represseerinud.

Liberaalselt mõtlevad Venemaa venelased üldjuhul ei tule praegu siia jäämiseplaanidega. Aga siin oleks neil kindlasti venepärasem elu kui kusagil Londonis. Ja päris põnev oleks vaadata, milline on nende mõju siinsetele suhteliselt konservatiivsetele venelastele.