Enne selleaastaseid parlamendivalimisi pani Tallinna ülikooli võrdleva poliitika professor Raivo Vetik erakondade seisukohad kenasti kaardile. Laias laastus jagunesid parteid kolme rühma. Assimileerijad tahavad täielikku üleminekut eestikeelsele õppele. Integreerijad soovivad, et omalt poolt teeksid samme nii eestlased kui ka venelased. Segregeerijad tahaksid, et jätkuks eraldi areng.

Reformierakond, Isamaa ja EKRE olid tema kaardistuses „assimileerijad ruudus”. Konservatiivid välistasid ka piirkondlikud mööndused. Nende eestistamislubadused olid juba nii radikaalsed, et panid Vetiku EKRE visiooni Lõua-Aafrika vabariigi apartheidiga võrdlema. Selle kaardi järgi lähtusid ka sotsiaaldemokraadid „assimilatsioon ruudus” mudelist. Integreerijana eristus Eesti 200 ning praegustest parlamendierakondadest ainukesena pooldas kindlalt segregatsiooni vaid Keskerakond.

Enne valimisi emotsionaalselt üles köetud teemale käega löömine näitab, kui kergesti ollakse valmis ka tähtsaimaid küsimusi peenrahaks vahetama.

Ometi on Keskerakonna tahe nüüdseks igasuguste mööndusteta peale jäänud. Nagu rahvuslikumalt meelestatud valijad näha võivad, suhtuvad nende parteid eestikeelsesse haridusse kui peenrahasse. Kui ikka Mihhail Kõlvart ja tema toetajad ütlevad „ei”, kaovad ka isamaalaste aated kevadise lumena.

Ja ülejäänud? Sotsid on niigi identiteediotsinguil, nende võbelusi võib seega mõista. Reformierakonnaga on keerulisem. Õigus on neil kriitikutel, kes küsivad: aga kus te varem olite? Näiteks pikaaegse valitsuspartneri Isamaaga andnuks ülemineku ilmselt ammu ära teha – ometi avastas Reformierakond teema alles enne viimaseid kohalikke valimisi.

Just kohalikul tasandil võikski anda oravatele proovimiseks pisikese ülesande: praegu ei keela otseselt miski omavalitsustel eestikeelsele õppele üle minna. Näiteks Tartus olete võimul koos Keskerakonnaga. Kui teile põhimõtted nii tähtsad on, tehke ära! Eks kogemuste põhjal tehtud ettepanekud mõjuksid usutavamalt ka riigikogus.